1.7 C
Kuressaare
Pühapäev, 24. oktoober 2021

Lugemissoovitus: Kõlu kuld – Koostanud Erkki Kõlu

Teate, ma olen kogu oma teadliku elu imestanud ja mõelnud, kelle jaoks neid anekdootikogumikke koostatakse ja trükitakse. Eksole, imestab ja samas ise koostab ajalehte anekdoote? Nojah, aga ajalehes on neid kümme või paarkümmend, on hoomatav kogus.
On kuidas on, aga mulle kingiti aasta lõpus kaks köidet «Kõlu kulda», mis kokku on 1336 lehekülge suureformaadilist raamatut. Üle kuu aja on need me kodus olnud ja eks teatav rutiin on nende köidetega ka välja kujunenud. Täpsemalt küll esialgu vaid esimese köitega, mis asub mu töölaual arvuti kõrval ning mida ma siis lappan ja loen, siis kui arvuti omapäi mõtleb, või kui ma ole sunnitud masinat taaskäivitama. Tuleb sunnitud paus, võtan raamatu suvalisest kohast lahti ning loen lehekülje või paar anekdoote.
Minu jaoks on probleem selles, et kui ma loeks taolist raamatut kümme või rohkem lehekülge järjest, siis muutuksid need anekdoodid peas mul lihtsalt üheks ühtlaseks pudruks. Taolisest lugemistempost tulenevalt loen ma mainitud kaheköitelist suurteost ilmselt aasta või kaks ning mainitud põhjusel oleks seekordne lugemissoovitus siis ka esimene, mille ma kirjutan raamatut mitteläbilugenenuna.
Kui koguteosest konkreetsemalt rääkida, siis tuleb tunnustada Erkki Kõlu põhjalikku tööd – anekdoodid on teemade ligi kaheksakümnesse gruppi jagatud ning seeläbi on lugeja elu kergem. Lugeja ei pea pimesi ahmima, kuigi ka nii võib, nagu ma ülalpool kirjeldasin, aga võib ka sisukorra lahti lüüa ja vaadata, mis teema seekord kõnetab ning siis vastava alajaotuse alt oma seekordne naljadoos ära võtta.
Otse loomulikult ei ole kõik naljad ühtemoodi naljakad, ei peagi olema ja eks iga inimene naerab ise naljade peale. Iga anekdoodivalimiku puhul läheb mõni anekdoot märgist mööda, n-ö ei laksa ära. Olgu siis valikuks paarkümmend ühikut lehesabas või sajad või tuhended raamatus – numbrid on teised, aga suhtarvud tõenäoliselt samad. Kummaline on pigem see, et ühel päeval n-ö ei kolksata üks nali ja mõnel teisel päeval hoopis teine. Võiks öelda, et iga nalja peale iga päev ei naera.
Kas ma oskaksin ka tuua välja midagi Erkki Kõlule iseloomulikku, mis eristab näiteks tema valikut Baskni anekdoodivalikust? Võib-olla ehk isegi oskaks, aga see poleks korrektne, sest antud juhul loeb suurus, täpsemalt maht. Kõlu kaheköiteline on sedavõrd mastaapne, et seal on kõike ja kõigis laadides, et seal on Baskini-tüüpi asju ja on ka kõikide teiste. Sellise mahu peale lihtsalt koguneb.

Kui aga küsida, kas Erkki Kõlu kaheköiteline kuld oleks nüüd selline teos, et kui see riiulis, siis rohkem pole vaja? Oleneb, kuhu see vajaduse piir tõmmata? Mingiks ajaks ju jätkub, aga kindlasti pole neisse kahesse köitesse kokku kogutud kõik olulised anekdoodid.

guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised