1.7 C
Kuressaare
Pühapäev, 24. oktoober 2021

Lugemissoovitus: Raevu päevad

Raamatulugejad jagunevad laias laastus kaheks: ühed, kes leiavad kirjaniku, kes neile meeldib ja püüavad antud autorilt siis kõik kättesaadava läbi lugeda ning teised, kes otsivad lugemiseks kogu aeg midagi uut või tundmatut. Eks ole veel ka vahevariante, näiteks mingi konkreetse žanri austajad, kes loevad vaid oma lemmikžanri raamatuid.
Viimaste hulka kuuluvad ka ulmefännid, kes on mingi pentsik segu esimesest ja teisest lugejatüübist – loetakse reeglina vaid ulmet, aga samas ollakse vähem või rohkem avatud ka uuele ja tundmatule ning loetakse isegi lühijutte. Viimatimainitu on ehk mõneti žanrist tulenev, sest ulmekirjanduses on lühiproosal suur roll. Vähemasti vanasti oli.
“Raevu päevad” on neljas Veiko Belialsi koostatud-tõlgitud vene ulme antoloogia. Seekord on teemaks kõik see kuri, mida inimesed teistele inimestele teevad. Nagu koostaja eessõnas mainib, on raamat süngem, kui kolm eelmist. Etteruttavalt võib kohe ära öelda, et nii sünge see raamat kah pole ning isegi mitte eelnevatega võrreldes. Kuid kui koostaja tundis, et peab hoiatama, ju ta siis tajus erinevust…
Igas antoloogias joonistub reeglina välja mingi selgroog ehk tekstid, mis tõusevad esile, löövad lugeja oimetuks, jäävad meelde ning millega lugeja siis võrdleb ülejäänud tekste.
Käesolevas kogumikus on selliseid kolm: Sever Gansovski “Raevu päev”, Sergei Lukjanenko “Rong Soojale Maale” ja Kirill Benediktovi “Koletis”. Kui esimene on oma tosina kordustrüki ja paarikümne tõlkega üks kuulsamaid nõukogude ulmejutte üldse, siis teised kaks on postsovietliku ulme tõelised pärlid.
Lukjanenko on veel oma jutu kohta öeldnud, et tõenäoliselt on see üldse parim, mida ta on kirjutanud.
Loomulikult ei saa antoloogia lugemissoovitust üles ehitada raamatus olevate juttude üleslugemisele ja omavahel võrdlemisele, kuid kahte teksti tahaks ma küll veel mainida.

Kõigepealt Tim Skorenko ja tema “Revanš”, mis oma ülbe kirjutamislaadi ja igast poorist väljapressiva dekadentsiga on kindlasti raamatu kõige kunstilisem tekst. Ja teisena Julia Ostapenko “Kuninglik jaht”, mis Skorenkole vastandina on enam kui selge ja sirgjooneline, aga samas seeläbi ehk isegi veel lootusetum.

guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised