Väljakutse: käsi põlenud. Kihutame kohale, korteris on kaks blondiini, üks oli triikinud, näpu otsas pisike vill, otsi või luubiga. Ise veel sõnakas ka, et igal inimesel on erinev valulävi. Mul oli ilus pikk mees õeks kaasas, blondid pärast lehvitasid aknalt, et ilus poiss, kas sa oma numbrit ei anna meile?
Kuidas sinu teed kiirabiga ristusid?
Lapsepõlves oli Orissaare kiirabi meil Maasi külas tihe külaline, kuna me olime vennaga parajad traageldised. Pärast keskkooli lõpetamist läksin Kuressaare haigla kirurgiaosakonda abiliseks. Olin mõnda aega ja mõtlesin, et täitsa nitševoo, kuigi töö kerge ei olnud. Minu esimene valik oli sisekaitseakadeemias korrektsiooni eriala. Tegin eksamid ära, aga see oli segane aeg, mingisugused mahhinatsioonid rahaga sissesaamistega. Valisin siis hoopis medkooli. Tuju oli tol päeval jumala nullis, ema tuli ka kaasa, no ja läksime pabereid sisse andma.
Mingi vanamees tuli vastu, määrdunud kittel seljas, vedas raudvoodit järel ja ütles mu emale, et teil on nii kasvatamatu laps, ei tereta. Ütlesin, et mina ei pea igale torulukksepale tere ütlema. Nonii. Aktuse päev, seesama “torulukksepp” seisab puldis ja on selle kooli direktor.
Teisel aastal sain kiirabisse praktikale, vaatasin, et oi kui äge, tahaks ise seal tööl olla. Tänapäeval on kiirabisse lihtne saada, sest tööjõupuudus on meeletu. Mina lõpetasin 1996 kooli ja alles 1999. aasta juunis sain kiirabisse tööle. Ma ei tea, palju ma sinna CV-sid saatsin, helistasin, uksi kulutasin.
Ja ma arvasin, et olen proff, tulen lastehaigla intensiivist, tean kõike. Esimesel päeval tõmmati vesi peale. Mõtlesin: kõik, mina lähen ära, see pole ikka minu eriala. Aga näe, just sai 20 aastat täis. Ma ei kujuta ette, et olen kuskil osakonnas tööl. Isegi mitte reanimatsis. Jah, see on põnev, seal on äksi, aga seal on ka väga palju rutiini. Kiirabis ei ole, isegi kui käid kümme kutset vererõhuhaigete kaheksakümneste vanamammide juures, on nad kõik erinevad nii iseloomu kui kaebuste poolest.
Ükskord oli rõõmust terve nädal päike peas – olin alles brigaadijuhiks saanud, kui tuli esimene kodusünnitus, puhtalt teooria pealt. Ma olin siukses eufoorias, sädemed lõid, see oli nii armas. Tegelikult sünnib laps ju ise, kui kõik korras on, sina lihtsalt toetad.
Väljakutse: sünnitaja. Kella kolme paiku öösel, läheme kohale, pisike tüdruk on ukse peal, et ei, emme praegu ei saa, emme nii karjub, ja paneb ukse kinni. Toas naine käpukil põrandal, vaatan, lapse pea juba paistab. Siit ei lähe enam kuskile. Räägin isale, et mingu alla ja öelgu meestele – mul autojuht ja medvend kaasas -, et tulgu üles ja võtku punane kohver kaasa. Isa oli alla läinud ja karjunud: mul on punast kohvrit vaja, mul on punast kohvrit vaja! Selleks ajaks naine juba lausa röökis. Mees sõimas mind, et kui te midagi teha ei oska, mis te siia tulete, kutsuge brigaad, kes midagi teab, laps nutab… Mida naabrid võisid mõelda!
Sündis ilus pisike tütreke. Palusin isal otsida lapsele mingid riided, too hakkas riiulitelt riideid välja tõmbama, umbes et otsige ise. Panime lapse raamile emme rinna peale, viisime pere haiglasse. Seal isa karjus personali peale, et teil nagu konveieril kõik, miks minu lapsega ei tegeleta, miks minu naisega ei tegeleta… Ma olen neid hiljem linna peal näinud, tunduvad täiesti toredad inimesed.
Millised on kiirabitöö eripärad?
Haiglas on kõik ühe pinna peal. Kiirabis – käid treppidest, olen pidanud roomama, aedadest üle, akendest sisse ronima, ühelt laevalt teisele minema köisredelist, meeskonnaga, varustusega. Mulle meeldib. Kiirabi on andnud nii palju erinevaid võimalusi näha muud maailma, erinevaid kohti. Näiteks suured muusikasündmused – teised maksavad, et neid näha, meile makstakse, et tuleksime. Millised privileegid! Näiteks Robbie Williams – uskumatu kontsert! Mis siis, et meil oli telgis tööd niimoodi, et… Suur välihaigla moodi telk, ühes ääres ülejoonud Soome prouad 50+ ja teises tiivas alatoidetud kahhektilised anorektikutest Leedu tüdrukud. Turgutame neid ja jalg tatsub.
Suured peod mööduvad suht teistele nähtamatult. Alkoholism. Tullakse eelmisel õhtul või vara kohale, ei sööda-jooda, ollakse päikese käes jm sellised asjad. Aga see on nii talutav, kui su lemmikartist tuleb.
Kui suur on sinu meeskond? Kas mõni kolleeg on lemmik ka?
Meeskond kogu aeg vahetub, kiirabis on ligi 500 töötajat. Hommikul päevakavast näen, kellega täna koos töötan, aga nii õpimegi oma inimesi tundma. Vahel vaatad, et issand kui hea, ta on täna minuga, tulgu või pussnuge; teisega: oleks täna ainult tabletijagamine. Eriti, kui ma olen juht. Me vastutame, aga meil on samuti vaja tunda, et keegi on meie selja taga.
Et ma töös olen väga konkreetne ja täpne, siis kiirabis väga paljud kolleegid kardavad minuga sõita. Ma nõuan endalt palju ja nõuan kolleegilt ka, aga kui kolleeg on vaja pasast välja tuua, tema eest seista, siis olen nagu emalõvi. Ma ei lase oma meeskonda sõimata, oma meeskonnale kallale tulla, aga kui tiim teeb tööd lohakalt, siis nad veel kuulevad!
Kas tööjõupuuduse taga on kesine palganumber?
Inimesed töötavad erinevate kohtade peal, koormus on erinev. Kui palk oleks samaväärne sellega, mida kolmest kohast saad, ei oleks inimesi vaja kuskilt leida, nad töötaksid hea meelega ühes kohas. See palk ei ole, jah, selline, mis ära elataks. Kui on pere ka veel. Eriti hull on kiirabitehnikutel, autojuhtidel. Ma olen väga palju käinud Soome ja Rootsi kiirabides, neil on võimalus töötajaid valida, meil – kes tuleb, see saab. Kõik kahjuks ei tule tööd tegema selle mõttega, et annan endast kõik, mõnele tundub see hobina. See teeb natuke kurvaks ja teistpidi ärritab. Ei saa olla nii, et sa lähed kutsele ja ütled: ah, mingi nõme muti vererõhk, see vererõhk võib olla kohapeal väga tõsine.
Mille poolest pealinna kiirabitöö erineb siinsest, oskad sa võrrelda?
Pealinn on pealinn, inimesi on rohkem, pubisid, klubisid, hotelle, välismaalasi. Suurest linnast saad suurema kogemuse kaasa, see on kurnav ja väsitav, aga kui läheb vaja, on käe sees olemas. Kui ma Saaremaal esimest korda koolitamas käisin, rääkisime pikalt ka narkomaanidest ja nende ravist. Siin poldud nähtud ega teatud sellest mitte midagi. Kui esimene narkomaan tuli, nad kirjutasid mulle, et kuule, meil on nüüd ka narkomaan. Nägime ära, kuidas välja näeb ja antidoot (kaitseravim – toim) mõjus. Narkomaanid ei ole enam kõhnad vene poisid vanuses 18-25, musta riietatud, kapuuts peas. Tänapäeval on nad tavalised inimesed, neil on hea töökoht, pere, lapsed ja – üledoos.
Kas sa oled hirmu ka tundnud?
Inimesed ei anna endale aru, et me oleme nagu sõdurid eesliinil, võime saada väga lihtsa või väga keerulise asja. Mina olen ühe tiimiga sattunud 24-tunnise valve jooksul kaks korda nugade ette ja üks kord pandi revolver kuklasse. Hirmu ei tohi välja näidata. Tuleb olla rahulik, võtta teatud poosid, kasutada teatud hääletooni.
Aasta-aastalt lähevad inimesed agressiivsemaks, meedik ei ole püha. Mõne jaoks on ta isegi nagu vaenlane, segav faktor. Meid ei oodata lahkelt igal pool.
