John Scalzi “Tondibrigaadid” on järg raamatule “Vanamehe sõda”. Võib esineda ka kokkukirjutatult. Tegu on raamatuga, mis maalib inimkonna tulevikust üsna troostitu pildi. Käib sõda. Oma koha nimel maailmas. Aga mitte selles, mis asub siin, Maa peal.
Inimkond on laienenud paljudesse kosmilistesse kolooniatesse. Taaskord vaadatakse tähtede poole. Selle poole, milles unistati eelmise sajandi keskel ja mis tundub nüüd kuidagi minoorse teemana. Kuigi kui mõelda värskele, sotsiaalmeedias laialt levinud pildile sündmuste horisondist, ehk siis kohast, kus aeg seisab (musta aegu ümber), siis ehk on lootust. Unistustele. Kui inimesed ei suuda Maad päästa , siis ei jäägi muud üle kui otsida elamiskõlbulikke paiku mujalt.
Sõjaväeteenistusse palgatakse sealses maailmas pensionäre. Mõte on lihtne – saad aastaid juurde selle arvelt, et lähed sõdima. Muidugi mitte sama kehaga, vaid kuna tehnoloogia on suurte hüpetega edasi arenenud, paigutatakse vana mees noore inimese kehasse. Modifitseeritud kehasse.
“Tondibrigaadid” ei ole ses mõttes aga “Vana mehe sõja” järg, et jälgib sama sündmuste ahelat, vaid peegeldab ja jutustab teise episoodi sealtsamast maailmast. Keskendub sellele, mis ses maailmas on valesti. Aga räägib ka sellest, mille eest inimesed sõdivad. Lihtne – oma liigi säilivuse eest.
Kuivõrd mängu on toodud tehiskehad ja konstrueeritud geenide pealt kasvatatud inimesed, siis loomulikult areneb mõte sinnakanti, et on olemas olendid, kes arendavad teisi olendeid. Ja et nii mõnigi eksperiment võib minna rappa. Ja kuidas seda asja rabast välja tuua. Ehk siis, eksisteerivad ülimad ja veidi alamad kõrvuti. Ning nende vahel, kes on enamvähem võrdsel arenguastmel, tsivilisatsiooni mõttes, käib kõva mõõduvõtmine. Ja alati on neid, kes igatsevad seda, millest inimesed ei pea midagi. Näiteks hinge.
Raamatu üks peamisi jooni on põnevus. Sellist hetke lihtsalt ei ole, kus saaks lugemise lihtsalt katki jätta mõne loogilise koha pealt. Neid ei ole. On katkematu seikluse ahel. Huvitav on lahingumetoodika, see, kuidas sõdureid õpetatakse üksteist usaldama ja teineteisest sõltuma. Põhimõtteliselt ollakse kogu aeg kõigiga ühenduses. Halb või hea? Enamasti hea, aga näiteks niipea kui seesama ühendus mistahes põhjusel katkeb, on jama majas.
See tähendab seda, et rääkimiseks tuleb taaskord kasutada häält ja kõik ei ole tajumiskaugusel. Vaid selle, kuidas suudetakse ennast primitiivsemalt moel selgeks teha. Võiks ju arvata, et rääkimine eneseväljenduse mõttes on üsna arenenud metoodika enda selgekstegemisel, aga ei. Mõtted ja tajud, kui need saabuvad ilma vahenduseta ajju või teadvusesse, on palju puhtamad ja selgemalt arusaadavamad.
Üheks raamatu silmahakkavaks jooneks on autori huumoritaju. Ja mitte kuskile ei ole kadunud ka esimese osa inimlikkus ja üldisemate ideedega mängimine. Põhimõtteliselt see, et mis see ikkagi on, mis defineerib inimese.
Miks inimene tahab domineerida ja kas tal on üldse õigust sellele. Ja kas kõik vahendid on lubatud, juhul, kui tegeletakse vastasega. Ning miks inimene hakkab n-ö rassi- ja liigi-reeturiks. See kõik on muidugi kosmilises mastaabis, aga täpselt sama aktuaalsed nagu loomes ikka. Inimene tegeleb inimesega…
