“Tänavu on Eesti laulu ja tantsu juubeliaasta ja teie olete need, kes on eeskujuks noorematele. Aitäh teile selle eest, et olete jätkuvalt tantsinud ja laulnud ning täna siin järjekordsel memme-taadi päeval!” tervitas maakonna rahvakultuurispetsialist Krista Lember rahvariides pidulisi.
Võõrustaja, Sandla kultuurimaja juhataja ja perenaine Annely Õisnurm ütles omapoolse tervituse. “Hea on näha, et osa on veel eilsest siin. Ja nagu Krista juba ütles, on see aasta tantsu- ja laulupeo aasta ja ka meie tänase peo teema on “Meenutades möödunut”.
Aga nüüd alustame meenutustega laulu- ja tantsupidudelt, mida olete meile saatnud. Soov on aga selline, et igaüks teist meenutaks oma mälestusi, kas täna mikrofoni ees või panete kirja ja saadate need meile. Teate, kui kahju on, kui need kaovad, need on imelised lood.”
Päev rullus lahti meenutustega
Põnevaid ja mäletamist väärivaid lugusid oli mitmeid, neid lugesid ette Krista ja Annely. Esimese kahekõnena – tütar küsis ja ema vastas. See meenutus näitab ilmekalt, kui palju on kahe põlvkonna olustik aastakümnetega muutunud, see veenab, et meenutused ja mälestused memme-taadi päeva teemaks võtta oli väga-väga õige otsus. See aga tähendab, et Krista ja Annely üleskutset oma mälestused kirja panna tuleb võtta täie tõsidusega. Loodetavasti on talletamist vääriv mälestuskild igal koorilauljal ja rahvatantsijal mälusoppi talletatud.
Esimene lugu oli tantsupeo riietest, kus Krista oli ema ja Annely tütre rollis. “Räägi mulle sellest pluusist, kas see on sinu oma?” küsib tütar. “Kelle siis veel?” vastab ema. “Aga oskad sa öelda, kui vana see on?” – “See on tehtud 1947. aasta juuni lõpus, pluusil on vanust 70 aastat.” – “Kus sa selle pluusiga käisid?”
– “Tallinna laulupeol.” – “Aga mis koor see oli, kus sa laulsid?” – “Naiskoor, olin teine sopran. Koos käisime Veeriku koolimajas.” – “Kes teie koori sel ajal juhatas?” – “Kooli direktor ja õpetaja Liidia Tichler.” – “Aga kuidas te Tallinna sõitsite?” – “Veoautoga. Sinna kasti oli pandud pingid, lastekoori lauljad olid ka, kast oli väga täis.” – “Veoautoga läksitegi Tallinna?” – “Ega siis üle mere autoga mindud, ainult teel Kuivastusse. Siis polnud ju õigeid praamegi. Virtsust läks kitsarööpmeline raudtee, rong sõitis nii aeglaselt, et joostes jõudis järele käia.” – “Aga kas teie ajal mõnda sellist koorilaulu ka lauldi, mida mina tean ja mida praegu koorid laulavad?” – “Pole enam meeles. “Ei saa mitte vaiki olla” laulsime küll.” – “Aga hümni kindlast ka?” – “Missugust hümni? “Jää kestma, Kalevite kange rahvas”.” – “Kuna me edasi laulame koos, teeme nii, nagu 70 aastat tagasi: Ja tõusid töötajate vabaks maaks, et päikene su päevi paista saaks…”
“Kas oled oma pluusiga rohkem ka laulupidudel käinud?” – “Ei ole, aga Kuressaares tantsupidudel on see seljas olnud.” – “Kui sind ühiskonnale ohtlikuks tunnistati ja kaheksaks aastaks Siberisse viidi, kas pluusi võtsid kaasa?” – “Ei võtnud, see jäi koju.” – “Aga see on ju nii hästi säilinud.” – “Olen seda hästi hoidnud. Sellega pole küll enam midagi teha, kuid ära visata ka ei taha.” – “Kas ma saan selle pluusi endale?” – “Kas tahad?” – “Tahan, ja kas võin anda selle muuseumile, koos selgitustega?” – “Võid, aga ära minu nime küll juurde kirjuta.” – “Miks?” – “Ei taha.” – “Aga kui ma panen ainult eesnime?” – “Hea küll, pane siis lihtsalt Naima.”
Tiiu Talvist kirjutas oma sattumisest tantsupeole nii: “Ühel kaunil suvehommikul 1977. aastal tuli vanaema mind kiiruga äratama: “Tiiu, tõuse ruttu, õpetaja tahab sinuga rääkida!” Vaatan uniselt kella – see on hommikul kell kuus. Misasja, mis õpetaja, suvevaheaeg ju?!
Lähen trepile, seal seisab õpetaja Silvia Muul ehk Muuli Silvi, nagu õpilased teda omakeskis kutsusid. Tuntud kui väga range matemaatikaõpetaja, aga ka kange rahvatantsuringide juhendaja.
Ja selguski, et värava taga seisab buss, millega Kahtla kooli lapsed sõidavad Tallinna koolinoorte tantsupeole. Aga kuna üks tüdruk, minu mäletamist mööda Mägi Anja, otsustas just sellel hommikul, et tema ikkagi ei saa Tallinna sõita, lahendas õpetaja olukorra väga leidlikult. Kuna järgmine tüdruk Saareküla tee ääres, kes juba ei olnud tantsurühmas ja kellele Anja riided võisid sobida, olin mina, otsustaski ta kell kuus hommikul tulla ja öelda: “Nii, sina tuled meiega tantsupeole! Tuled Tallinna järgmise bussiga ja õpid kohapeal tantsud ära!”
