6 C
Kuressaare
Laupäev, 16. oktoober 2021

Augustikuisel leidmiste teel: Enda Naaber Nipsusti luulekogu

Septembrikuu esimesel päeval alustas Enda Naaber Nipsust elu uut kümnendit ning tegi endale ja oma loomingu austajatele kingituse – avaldas luulekogu “Leidmiste tee. Juubeliaasta 2018 värsse”. Saatesõnas tõdeb autor, et alguses kandis luulekogu pealkirja “Viimased värsid”. Ta jätkab: “Aga mõtlesin: miks ta peaks olema kantud kaduvikust? Ja panin uue pealkirja. Elu vajab optimismi.” Luuletaja nendib, et kirjutas kogumiku värsid vähem kui nädalaga, sestap on ta raamatu vahetekstides lasknud seda sündi ka avada.
Kas on uues raamatus varasematega võrreldes midagi sootuks uut? Minu meelest on. Pealkirjades ja tekstides kohtab käskivat kõneviisi: “Aeg, jäta naljad!” (lk 6), “Uskuge!” (lk 7), hüüatusena mõjub “Ma vist nõrken”: “Ma vist nõrken, sest valge paber nõuab värsse.” Lausa ebaendalikult kõvasõnaline on luuletus “Sõnasõda”: “Vaikid, Kurat! “¦ Sinu jura! “¦ Hakka astuma!
Nõuan vastust ma. Küll on lugu see sinusugusel! “¦ Mine p-sse, et osta kas või pilet”¦ Vaiki, Kurat! “¦ Sinu jura!” Samas kohtab mänglevat
vemmalvärsilikkust: “Maa on lukkus, meri põeb, taevas kukkus läbi lae. Kuhu tüürid, suunda sead? Kus nüüd üürid koha seal?” (luuletus “Maa”, lk 53). Vahel otse, vahel kaude kumab luuleridadest autori mure ohtlike suundumuste pärast maailmas, meile kõigile ohtlike ilmingute pärast praegusaja inimeste mentaliteedis. See tekitab hirmu, kuigi “hirm on nõrkuste värav, sinu üle ta itsitab” (lk 25).
Raamatus astuvad meie ette Enda varasematest trükistest lugejale tuttavad igipõlised – mõned neist meie hulgast nüüdseks lahkunud – sõbrad ja sümpaatiad, nagu näiteks Heli Lääts, Ingel Tael ja muidugi Tagore, ning lähedased – abikaasa Leo ja tütar Tiina. Kogumikus on ka pühendusluuletus Jaak Joalale ja Sofia Rotarule: “Lavendel-lill, lavendel-lill, õitse, rõõmusta! “¦Aeg on kükakil ilma rõõmuta. Lavendel-lill, lavendel-lill, õitse, mäleta. “¦ Aeg on upakil rahva mäluta.”
Ei saa Enda läbi looduseta! Ka uue luulekogu lehekülgedel õilmitseb loodus kogu oma mitmekesisuses. “Ma olen tahtnud olla puu,” pihib Enda ja jätkab, “armastan neid kõiki. Ning ma olen neist varemgi kirjutanud”. Ta lemmik on kastan. Samuti inimest tervendavaid õisi kasvatav pärnapuu. Endale meeldib kõik: sügis ja suvi, öö, hommik ja päev, lilled ja puud, tuvid, lepatriinud, pilvejuuksed ja vihmanuuksed, laanelinnud ja tuvid, päike ja äike, meri ja maa, kadakad ja allikad nende vahel, loodus ja selle jõud.
Leheküljelt 24 leiame autori tõdemuse: “Tunnistasin tõsiasja, et ma pole elus ühtegi romaani kirjutanud. Et olen aldis luulele ja proosa lühivormidele. Ning sellegi päeva luulejoovastus kestis tööpäeva hilisööni. Uni ei tulnud.
Riimid nagu hüplesid silme ees. Imesin tableti validooli ja – uinusin. Aga järgmisel päeval tuli teha paus, sest olin täiesti läbi – päev vajus nagu tina peale. Vabaneda värsist? Kuidas? Nõrkemise jõuga? Tõepoolest!”

Ei tasu!

guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised