Kui inimesed ronisid turtsuvast suurest elukast välja, jooksis Lõvi-poiss oma inimestele vastu. Iga tema liigutis väljendas piiritut rõõmu. Kuigi majja sisenemine ei olnud tema jaoks probleem, sest pööningule sai alati ja pööningu-ukses oli just kassile jäetud avaus lahti, tuli ta koos inimesega tuppa. Pööning on muidugi eraldi teema. Võibolla mõnes teises kohas oleks ehk tark sellestki juttu teha. Pööninguparadiisist.
Sel korral aga lõhnasid inimesed kuidagi… teistmoodi. Muidugi, iga kord, kui nad olid aegadeks minema läinud, olid lõhnad teistsugused kui tavaliselt. Sel korral oli aga lõhn kuidagi võõras ja kuidagi oma. Kui inimesed olid köögis, tuli ilmsiks see võõrikult oma lõhn. Pisike kassike pörnitses suurt kassi, näos ütlematu trots segatud hirmuga.
Inimesed arvasid miskipärast, et kõige õigem taktika on kaht looma omavahel tutvustada. Ei olnud. Imeväike kass, nimega Götterdämmerung (nimi pärinev auväärselt sõjalaevalt), potsatas külmkapi ette maha, ja vaatas kahtlustavalt lähenevat suurt mürakat. Ja kui see mürakas tuli liiga lähedale, läksid käpad käiku. Lõvi oli ehmunud, jahmunud ja nördinud. Ning kogu oma emotsioonid elas ta välja väikese kassi peal. Õigemini, oleks elanud, poleks inimesed sekkunud. Niipea kui oli selge, et kaks kassi ei saa esimesest pilgust sõpradeks, krabas väiksem inimene Lõvi sülle ja suurem väikese.
