See oli nagu needus, et ka Norrköpingi laagris pärnakatest lahti ei saanud. Nad rehkendasid endid kui Pärnu kandvam koorekiht. Enamasti igaühel oli Pärnus maja, mitte üks või kaks, mõnel isegi tänavatäis. Saarlastele vaadati üle õla nagu teise klassi olevustele. Seda otsekohe näkku ei öeldud, kuid näoilme näitas selgesti, mida mõeldi.
Laagris jooksis igapäevne elu politsei ülekuulangutega. Igaühe elulugu pandi kirja, mõõdeti ja kaaluti ning pildistati, isegi näo profiil ja silmade värv pandi paberile. Otsiti muidugi saksa kaasjooksikuid. Kõik vallavanemad ja sedasorti sellid interneeriti erilaagrisse ning mõne kuu pärast lasti vabaks.
Pärast karantiini lõppemist sai käidud linnas lustimas ja raudkivi kõnniteedel saapataldu kulutamas, aga mida sa linnas vantsid, kui rahakotis suur tühjus.
