On kuidas on, aga üks on kindel – suure suve alguses võis sotsiaalmeedias täheldada plahvatuslikku huvitõusu ansambli Kino loomingu vastu. Ma alguses ei saanudki aru, miks sellised inimesed, kellelt seda ei oota, nüüd Kino laule jagavad. Kuid varsti sai selgeks, et film tuleb ja linastub ka Eestis. Linastus ka Saaremaal eelmisel nädalal.
Sarnasus on juhuslik
Keegi ei loe tänapäeval enam raamatut ega vaata filmi puhta lehena. Ikka oled midagi kuulnud, midagi näinud ning keegi on juba lugenud või vaadanud ja siis räägib omi muljeid. Mõneti on see isegi hea, sest pimesi tarbimine jääb ära; iseküsimus, kas need võõrad muljed vildakat või suisa vale eelhäälestust ei tekita.
Filmi “Suvi” puhul tõusis juba ammu enne valmimist suur kisa, et see pole üldse õige asi, et reaalsete isikutega pole sellel mingit seost. Pahane oli üks Kino endine liige, Akvariumi laulja Boriss Grebentšikov ja ka Artemi Troitski ütles midagi kriitilist. Paar päeva tagasi üht Troitski videopostitust vaadates sai selgeks, et antud isikute pahameel tõusis pärast seda, kui nad lugesid filmi käsikirja. Artemi Troitski ütles ka, et isegi kõige haledamast stsenaariumist saab teha väga hea filmi. Igaks juhuks mainiks, et tol ajal veel tiirles Artjom Troitski samas seltskonnas, kus filmis näidatud bändid ja fännid ning enne, kui temast sai poliitpagulane Eestis, oli ta venekeelse rockikriitika kroonimata kuningas.
Ma ei ole kursis, kas eelpool mainitud mehed on pärast filmi valmimist ja vaatamist omi seisukohti muutnud. Tõtt-öelda pole see ka minu kirjatüki jaoks oluline. Samas olen ma lugenud paari arvustust, mis on kirjutatud filmi vaatamise järel ja seal kordub pidevalt motiiv, et reaalselt toimunuga on sel filmil vähe ühist. Et lihtsalt üks hea film tegelastest, kes meenutavad kedagi…
Armukolmnurk, mida pole olnud
Filmi reklaam ja ka sisu keskendub noore Viktor Tsoi (ans Kino) ja tema vanema kamraadi Mihhail Naumenko (ans Zoopark) suhetele ning Mihhaili ehk Mike’i naisele nende vahel.
Ka väidab reklaam, et film taasloob 1980-ndate alguse atmosfääri ning see on märksa täpsem väide, kuigi ma pole kindel, et filmi reklaamteksti kirjutaja neid asju just nii mõtles. Pean silmas, et reaalsete 80-ndatega pole sel filmil suurt pistmist, seda just ajaloolis-dokumentaalses tähenduses – tegu on tõesti omaaegse reaalsuse taasloomisega inimeste poolt, kes pole sel ajal elanud. Mina olen ja minu emotsioon oli just selline, et detailid on vägagi täpsed, aga üldpilt kuidagi logiseb.
Kas see on hea või halb? Ei kumbagi, sest filmi vaadates saab üsna kohe selgeks, et ajalootäpset eluloofilmi tegijatel plaanis polnudki. Vaatamata näilisele täpsusele, on ekraanil nähtav kergelt pentsik segu argireaalsusest ja unistustest, sealjuures iga unistusliku nägemuse järel ütleb skeptiline tegelane, et midagi taolist pole kunagi olnud, aga võinuks ju!
Kas Tsoi on jumal?
Kindlasti jätab filmi vastuvõtmisele oma pitseri küsimus, kas konkreetse vaataja jaoks on Tsoi jumal või mitte? Filmi ei vaadata lihtsalt kui filmi, vaid hoopis seda, kuidas on Tsoid seal kujutatud. Kas filmis näidatu läheb kokku filmi vaataja ettekujutusega Viktor Tsoist, või tekib hoopis tõrge? Kas (eba)jumalale on filmiga liiga tehtud või jäi pühamehe pale plekituks?
Minu õnn on ilmselt selles, et minu jaoks pole Tsoi kunagi (eba)jumal olnud. Jah, Kino on hea bänd ja Tsoi oli karismaatiline liider. Ilmselt ka tark mees. Aga kas ka kummardamist väärt? Paljude jaoks kindlasti ja ega me siin väikeses Eestis õiget staarimaailma saagi kunagi tegelikult mõistma, sest meid on vähe ja kohalikud staarihakatised on liialt lihast ja luust ning kõigile teada, et neile saaks külge tulla ebamaine või suisa jumalik valgus.
Lühidalt: ma ei tea, kuidas seda filmi vaataks Viktor Tsoi pühendunud austaja. Mina kui sel ajal elanud ja umbes samasuguses seltskonnas tiirelnud rockisõber vaatasin filmi pisut kaheti. Loomulikult ma vaatasin seda kui lihtsalt filmi, püüdsin aru saada, mida on tahetud teha ning vaatasin, kuidas plaanitu on teostatud. Teisalt ei saanud ma üle ja ümber ka omaenda mälestustest ning seepärast tuksus vaadates kogu aeg mul kuklas mingi masin, mis luges skoori, et see on õige ja see vale. Kokkuvõtvalt võib öelda, et filmi tegijad said hakkama sellega, mida nad näisid olevat plaaninud teha ning ei solvanud nad ka minu mälestust neist aegadest.
Korralik film rockmuusikast ja bändimeestest, mis sobitub kenasti ühte punti filmidega “Assa” (ÐÑÑа, 1987) ja “Süstla ori” (Игла, 1988). Mõlemas nimetatud filmis mängis muide ka Viktor Tsoi.
