Oli see aga nõnda kontrollimatu? Emotsionaalne, seda kindlasti. Aga kübetki valet selles ju ei olnud. Ka mitte lahmimist. Samas tekitas Millingu seisukoht üsna laia vastukaja, millest omakorda järeldus, et see teema ei jäta ükskõikseks suurt kedagi. Allpooljärgnev on väike vahekokkuvõte sellest, mille üle siis õieti arutleti.
Sissejuhatuseks tahan aga jutustada tuttava käest kuuldud loo, mis kõneles omaaegsest Tartust ja sealsest ühistranpordist.
Aeg oli sügisene, bussis oli palju inimesi. Silma hakkas üks nooruke ema 5-6-aastase lapsega, kes oma poriste roomikutega troopas bussiistet nii kuis jaksas. Üks vanem härra oli lapse ema püüdnud korrale kutsuda: “Palun veenduge, et ka teised saaksid istuda sellele istmele, millele teie laps ühtlase kihina pori laiali laotab””. Katseks see jäigi, sest noor naine teatas: “”Mu lapsel on vabakasvatus.”” Järgmises peatuses astus üks tudeng noore ema juurde ja surus paraja läraka nätsu naisele lagipähe, juustesse, pilgutas silma ja ütles: “”Mul oli kah vabakasvatus.”” Bussitäis rahvast sai naerda.
Selge, et vabakasvatus ei võrdu kasvatamatusega, kuskilt aga on ometi see inimestesse juurdunud. Et las laps teeb mis tahab, peaasi et laps ei nuta.
