Laupäeval tähistab Käina huvikool kultuurikeskuses 20. sünnipäeva. Kui tollase nimega Käina kaunite kunstide kool 1996. aastal uksed avas, ei osanud ilmselt keegi ennustada, et sellest saab tugev huvihariduse kasvulava.
Algusaastatel oli muusikaõppes alla kahekümne, kunstierialal kümmekond ja tantsuõppes poolsada õpilast. Tänavu on täidetud 144 õppekohta ja õpib 121 õpilast, tublimad mitmelgi erialal.
See on märkimisväärselt suur number, eriti, kui võrrelda kooli lõpetanute arvuga – 20 aasta jooksul on tunnistuse saanud 127 lõpetajat. Koolis õppijaid on muidugi olnud tunduvalt rohkem.
“On hiiglama suur asi, kui laps suudab läbida kogu õppekava, aga samas loodan, et ka kõik need, kes meie koolis on kas või natukenegi õppinud, ei ole kaotanud midagi, vaid ikka võitnud,” ütleb Käina huvi- ja kultuurikeskuse direktor Ly Meldorf.
Õppima võetakse ka lasteaialapsi, nii tantsu-, muusika- kui ka kunstiosakonda. Viimastel aastatel on Käina valla huvikooli õppima tulnud ka naabervaldade lapsi.
Muidugi on olnud tõuse ja mõõnasid. Kui Meldorf juunis 2009 huvikooli tööle tuli, oli muusikaosakonnas vaid 19 õpilast, nüüd on neid 60. Samas tantsuosakond on viimasel kahel aastal õpilaste nappusest kokku kuivamas, ei saa enam rühmagi kokku. Õnneks on tänavu ettevalmistusklassis 24 tantsijat.
Õpetajaid aga on ikka üheksa, nagu alguseski. Kui ametikohtade järgi lugeda, siis seitse ja pool. Algusest peale on igal osakonnal olnud oma tugitala: muusikaõpetaja Malle Mürgimäe, tantsuõpetaja Helgi Taelma ja kunstiõpetaja Silli-Mai Kütt. Esimesed kaks on koolis tööl avamisest peale, Kütt 17 aastat. “Neis ei ole kulumise märki, ikka teevad tööd rõõmuga, on avatud kõigele uuele ning nende kogemustepagas on tohutu,” iseloomustas direktor kolleege.
“Meie koolis on vahva töötada, meie õpetajatele meeldib nende töö ja tulemuski on rõõmustav – lapsed omandavad kauneid kunste, oskuse ja julguse ennast loovalt väljendada, õpivad tundma oma tugevaid ja nõrku külgi ning ehk leiavad seeläbi lihtsamini ka oma tulevikusuuna.”
Kool andis oskuse ja julguse
Tiina Kiislar, kes tantsib Tallinna tehnikaülikooli tantsuansambli Kuljus esindusrühmas, õppis huvikooli tantsu kümme aastat.
“Tantsurühm Killuke andis mulle mitte ainult tantsutarkust, vaid ka oskuse arvestada teistega, teha tiimitööd,” ütleb Kiislar. “Tunnid andsid hea pinnase ideedega katsetamiseks ja loovuse arendamiseks, julgust ise tantsuprojekte ette võtta.”
Kõige tähtsamaks peab ta vahvat noorte inimeste kampa, kellest said ta parimad lapsepõlvesõbrad, õpetajaid, kes olid väga toetavad, kõige meeldejäävamaks aga Killukese igasuviseid välisreise.
Tema tänusõnad lähevad oma esimesele ja pikaaegsele tantsuõpetajale Helgi Taelmale. “Ta tegi suurepärast tööd kogu Killukese seltskonnaga nii tantsualaselt kui ka noorte suunamisel- vormimisel,” ütleb Tiina Kiislar.
Kooli sünnipäeval tulevad kunagise rahvatantsuansambli Killuke liikmed väikese seltskonnaga taas lavalaudadele, et tunda rõõmu üheskoos tantsimisest.
Kool andis vormi ja võhma
Annika Kääramees õppis Maigi Taelma juhendamisel paar aastat šõu- ja rivitantsu, hiljem tantsis Helgi Taelma rühmas. “Õpingud andsid parema füüsilise vormi ja võhma, eriti tugevad jalalihased, toreda seltskonna, kellega koos tantsu vihtuda, ja lõbusa meeleolu igas tunnis,” meenutas Kääramees.
Kõige rohkem on tal meeles ikka oma õpetajad, kellega koos oli alati lõbus ja väga kodune tunne. Nii Helgi kui Maigi andsid teadmise, et asjad lähevad mõnusamalt, kui neid tehes on endal tore ja lõbus. “Kindlasti oli see üks väärt kogemus. Ei ole võimatu, et pöördun sinna veel tagasi, et rahuldada oma tantsuhimu, mis pole pärast õpinguid kuskile kadunud,” ütleb Kääramees.
Õpilasest õpetajaks
Helen Tammeveski õppis Käina huvikoolis nii tantsimist, klaverit kui kunsti. Esimesed kaks eriala jäid erinevatel põhjustel lõpetamata, kuid kunstiõpinguid alustas ta aastal 2008. ja lõpetas 2013. aastal. Valdek Elmi õppis Käina huvikoolis seitse aastat lõõtsalisi: karmoškat terve selle aja ja Saksa lõõtsa pool õpiajast. “Õpingud on andnud mulle tohutult häid kogemusi ja emotsioone, võimaluse tutvuda erinevate huvitavate inimestega, käia põnevatel üritustel ja võimaluse olla nüüd ise õpetaja,” võtab Elmi kokku huvikoolist saadu. Koolis, kus ta nüüd ise lõõtsamängu õpetab, on tema sõnul alati hubane õhkkond, õpetajad on toredad, sõbralikud ja vastutulelikud: “Meelest ei lähe Arvo Haasma hea huumorimeel, Siim Liigi rahulikkus ja vastutulelikkus ning Astrid Nõlvaku rõõmsameelsus.”
