Ühel päeval helises toimetuse telefon ja Olev pihtis, et ta on elu jooksul päästnud nelja inimese elu, millest keegi ei tea. Mõne päeva pärast saimegi tema kodus kokku, et need jutud hingelt ära saada. Teisalt on see mõtteaineks teistele, et taolisi päästeoperatsioone poleks kellelegi vaja, kui osataks tunda piire, millest ei tohiks üle astuda. Sest Olevilt abi saanutest olid vähemalt kaks, kes oma piire ei kombanud.

