Ma ei saa sinna midagi parata, aga tormine meri meeldib mulle ainuüksi juba seepoolest, et erinevalt tormist maal meri puid ei murra. Kuid muidugi – Atlandi tormi pole ma läbi elanud. Suvel 1992 istusin hoopiski liinilennukis Helsingi-New York, kui komandör teatas, et ta peab tegema väikese haagi selleks, et sõita tormist mööda. Ent kui on vähegi võimalik, sõidan ma Tallinna ja Helsingi vahet lahtisel tekil. Meri hingab sootuks vaheldusrikkamalt kui liigub õhk sisemaal lehtpuu-keskkonnas.

