Kõige suurem raskus on sellistes olukordades tavaliselt kohalikel omavalitsustel, kes peavad olukorda jälgima, vestlema asjaosalistega, üritama teinekord võimatut ning siis ikkagi tegema avalduse, et lapsed emalt ära võetaks. Vastasel juhul võivad tagajärjed olla palju kurvemad ning süüdistatakse juba sotsiaaltöötajat, kes pole ohtu õigel ajal märganud.

