Millegipärast paneb alati pisut mõtlema, kui kuulen kellegi suust pooleldi jooksujalu tänavanurgal sõpra või ammust tuttavat kohates öeldud fraasi “oh, tänapäeval on ju kõigil nii kiire, enam ei ole ju kellelgi aega….” Sellest rutakusest ja kiirusest, mis paljusid endasse haarab, niipea kui koolivihikutele ja õpikutele paberid ümber on saanud ning esimesed septembrinädalad oma asist, suvest täielikult erinevat rütmi kujundama on asunud, tahaksingi ma rääkida.

