Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Mainin vaid, et esimesed õnnelikud kriitikud, kel õnnestus seda monoetendust näha, on minu meelest liialt kinni Lutsu “Kevades” ja “Suves” ning Aleksander Georg Nieländeris, Köstri prototüübis. Märkamata, et Kivirähk ei interpreteeri klassikat, vaid on loonud uue arhetüübi – Julk-Jüri, kes on kaotatud lapsepõlve, lörri jooksnud unistuste ja keelatud rõõmude sümbol.

