Sunniviisil eemal Eestimaast

Usus ja lootuses, et kogu see õudus peatselt lõpeb, saabus sügis vihmade ja põhjatu poriga, millele järgnes varajane talv pakase ja sügava lumega. Kodu, kool ning inimväärne elu elasid vaid mälestustes. Lootus ja ootus vaheldusid masendavate kaotustega. Meie pere ja veel mõned teised olid pikal teekonnal kaotanud selle vähesegi kaasvõetud vara. Selletõttu ei olnud ka midagi vahetada kartulite vastu.
 
Ei mäleta, kuidas loeti päevi, nädalaid, kuid. Aga aeg astus edasi. Ja nii saabusidki esimesed jõulud võõrsil. See oli tunne, mida keegi ei saanud eestlase hingest ära võtta – isegi sellel külmal ja kalgil maal. Oli kurbus ja kõhutühjus, aga teadmine, et on jõululaupäev, sütitas südames sooje mälestusi. Saime teada, et suure baraki aktiivsemad naised eesotsas pr Laube ja pr Õispuuga korraldavad jõuluõhtu.