“Hobusega pidi üks kord vähemalt vaod läbi ajama. Kes olid tragid, said ka kaks korda vaotada. Tean, et kui kolhoosid jõukamaks said ja hakati kartulile lämmastikku panema, olid pealsed kohe tumerohelised. Me pidasime ükskord põllul, kuhu tuli traktor lämmastikukülvikuga, lõunat. Ketas muudkui pöörles ja pöörles, suur kogus väetist sattus ühte kohta,” meenutas Saare Töölise kolhoosis aastakümneid traktoriroolis olnud Liivia Rand oma aega.

