“Ma arvasin alguses ka, et mis see siis ikka ära on, purjekaid ju ennegi nähtud, aga kui nad sadamasse tulema hakkasid, mastide mets paistmas, oli väga uhke ja vägev tunne,” ei varja Roomassare sadama järelvaataja Meelis Saarlaid oma vaimustust, “rahvast on sadamas nii palju nagu oleks mitu päeva järjest pühapäev.”

