Kuigi ka surnuaiapühad on midagi sellist, mille ma ka hea meelega vahele jätaksin, olen ometigi kohal. Kas just igal aastal ja kas just algusest lõpuni, aga ikka. Sest olgugi surnuaiapühad sündmused, mis kuuluvad rahvakogunemiste ühisnimetaja alla, on need justkui lugupidamisavaldus. Kui mitte surnutele (nende arvamust ma ei tea), siis elavatele kindlasti. Pole mõtet solvata lähisugulasi sellega, et vaat ei taha ja ei lähe. Kui kedagi hoida, siis neid. Kui kellegi arvamus läheb korda, siis just nende. Ülejäänud ilm võib vaadata, mõista või hukka mõista. Las mõistavad. Sest nende arvamus läheb ainult neile endile hinge, rikastab või mädandab nende südant. Ja ega inimene ole raha, et peab kõigile meeldima…

