Ma küsiksin: kui palju on lepingu reliikviaks tunnistajate seas neid, kes selle on algusest lõpuni läbi lugenud? Kõik selle kakskümmend artiklit ja peale selle üheksa lisa oma neljakümne nelja punkti ja märkusega. Ma olen seda teinud rohkem kui kord. Alustades ikka sellest kõige enam meenutatavast ning ka kõige rohkem kõneainet pakkuvast, samas õige harva originaalselt tsiteeritavast II artiklist. Olgu see II artikkel siinkohal tervikuna ära toodud:
“Minnes välja Venemaa Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi poolt kuulutatud kõigi rahvaste vabast, kuni täieliku lahku löömiseni riigist, mille hulka nad kuuluvad, enesemääramise õigusest, tunnustab Venemaa ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta maksvusel olnud riigiõiguslise korra, kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal, mis nüüd siin tähendatud mõttes edaspidisteks aegadeks maksvuse kaotavad.””
Osa artikleid aegunud
Küllap siit õhkuva diplomaatilise keerukuse, aga ka oma aja, 1920. aasta keelelise hõngu tõttu seda otsesõnu ei tsiteeritagi. Samas kannab see artikkel sisuliselt selget aegadeülest mõõdet.
Tartu rahuleping: kas kehtib?
0 Kommentaari
