Kolmas talvelaulupidu ehk Oh seda ilma ilu ja rõõmu südameis”¦

Avalauluna kõlas imeilus “Põhjamaa”, seejärel spetsiaalselt eelmise talvelaulupeo jaoks kirjutatud Piret Ripsi laul “Kodukiriku kell”. Dirigent Imbi Kolk oskas just õigel hetkel teha laulus pausi, et ka lauljateni kõlaks läbi kareda talveõhu kodukiriku kella kaja. See muutis hetke tõeliselt hardaks. Vaid veel üks rõõmus “Oh laula ja hõiska” ning juba liikuski lauljaterivi koos publikuga kirikusse. Seal on alati hea laulda, jääb mulje, nagu aeg peatuks.
Siis liiguti vaikselt alevi jõulukuuse alla küünlaid süütama. Ja edasi ootas meid juba soe rahvamaja. Siin said koorid üles astuda üksi ja ühiselt lauldes. Kui tihti kurdetakse, et peo lõpu poole publiku tähelepanu viimaseid esinejaid kuulates hajub, siis seekordse peo muusikaline üllatus sundis saali hiirvaikseks. Andekad ja samavõrd kelmikad noormehed ansamblist Varsakabi Mari Ausmehe juhendamisel olid tõesti kui tähed meie õhtul.