Löönes mesilasi pidav mees peab mesindusaastat ebasoodsaks

Poisikesepõlves nägi ta, kuidas isa mesilastega toimetas, aga selles eas see poissi ei köitnud. Ainus töö, kus pojal tuli isa abistada, oli mee vurritamine.
Vurr olnud isa enda tehtud, kütteõli vaadist ja rihmülekandega. Pärast isa surma pidanud mesilasi mõnda aega ema, kuid oskusi nappis. Heimari mäletamist mööda oli tollane mesilase tõug olnud kergesti sülemlev ja naisterahval puu otsa ronimine küllaltki raske, et sülemlevad pesad alla tuua. Seetõttu mesilaste pidamine lõpetati. Heimar oli sel ajal Tartus koolis, temast abi polnud. Kuniks ühel aastal 1990ndate algul Heimar asja uuesti käsile võttis. Esimese asjana läbis ta Aimar Lauge korraldatud rahvaülikooli kursuse, nii et mesiniku diplomgi on Heimaril olemas.