Tuttavaks sai Merili osale publikust alles mullu hilissügisel, mil lugu “Rahu, ainult rahu” jõudis “Eesti laulu” finaali. Koos Sõpruse Puiestee ja Allan Vainolaga esitas ta eatu ja intrigeeriva sõnumi, kuid pehmema kõlaga pala. Paljud mäletavad selle loo videost ka suurt hundikoera, kelle Merili mäletamist mööda oli võtetele toonud loo sõnade autor Mait Vaik.
Tegelikult laulis Merili Varik juba kuus aastat tagasi kõikide raadiojaamade ja -kuulajate rõõmuks: No kuhu jooksed taas,
teist elu sa ei saa
Kui ei meeldi siin, võid ennast sa
ju panna põlema
Kui me intervjuud loeme, võime oletada, et äkki kogu see haldjalik veetlus, mis on andnud Merilile sügavmaheda velvetise hääle, pärineb ilusast ja muinasjutulisest lapsepõlvest 1980-1990-ndate Saaremaa pealinnas.
Muust ei räägita viimasel nädalal kui liiklusest ja kooli minevatest lastest. Puudutab see kuidagi sind ka?
Absoluutselt mitte. Hoolimata sellest, et töötan väikeste lastega. Valmistan poolteise- kuni seitsmeaastasi lapsi kooliks ette, eraviisiliselt. Õpetan mängima, lugema, laulma, kõike tarvilikku. Mu ema oli ja on siiani lasteaiakasvataja Kuressaares. Ise välistasin teismeeas kategooriliselt võimaluse töötada lastega. Aga siin ma nüüd olen…
Homme (täna – toim) sõidad Barcelonasse, mis sinna?
Oled aasta aega tegelenud oma sooloprojektiga. Kuidas on läinud?
Tõtt-öelda lootsin, et läheb natuke libedamalt. Pikad sünnitusvalud, tuleb tunnistada. Loodan, et saame kunagi öelda, et raske õppustel, aga kerge lahingus.
Konkreetsemalt on meil tänaseks purgis kolm salvestist, millest tuntumad on vahest “Jää alati mu kätte” ja “Sadamas”. Neljas on stuudios. Plaadi loodame valmis saada oktoobris ja lettidele novembris. Need asjad kipuvad venima.
Mis on raske?
Kõige olulisem on, et su ümber oleksid õiged inimesed. Olen saavutanud stabiilsuse, kus pool bändi liikmeist on püsivad ja pool vahelduvad. Eestis on palju häid muusikuid, aga suur osa neist on ülekoormatud.
Ja loomulikult – ma ei kuulu nende inimeste hulka, kes ennast ainult muusikaga ära elataks. See loob ajanappuse. Ning muusikaliselt: ma alles otsin oma teed, oma suunda. Tunnistan, et ma ei ole seda päris õiget rada veel leidnud.
Kas riigipiir segama ei hakka, kui peaksid päriselt Katalooniasse elama jääma?
Ei, tänapäeval kindlasti mitte. Kuressaare-Tallinna sõiduaeg on võrreldav Tallinna-Barcelona lennusõiduajaga ja teatud puhkudel on ka piletihind võrreldav. Nii ei segaks see ka kontserttegevust.
Kuidas sai sinust Sõpruse Puiestee liige, mille koosseisus samuti jätkad?
Esinemisi Sõpruse Puiesteega on vähemasti korra kuus. Septembris seisab ees veel kaks, suurem neist 22. septembril Tallinnas Rock Cafes. Muide, Saaremaal olen elus esinenud vaid ühe korra, 2007. aastal Leisis Agent M-iga.
Need bändid on pungist välja kasvanud, aga sina õppisid koorijuhtimist…
Alguses olin jazzitüdruk. Hinges polnud mul algul mingit punki. Aga see atmosfäär tekkis ajapikku ja kasvasin sellega kokku. Enam ei kujuta ma ennast jazzis ette.
Kuidas sa end laval tunned?
Algusaegadel tundsin üsna ebakindlalt. Agent M-iga alustades olin väga närvis, võttis isegi iiveldama. Närv on tegelikult siiamaani sees, aga oskan seda paremini kontrollida.
Räägi lapsepõlvest, mis möödus Kuressaares.
Elasime emaga kahekesi Kohtu tn 8-1 pisikeses majas. Praegu igatsen seda aega hirmsasti taga, emaga oli meil väga hea koos olla. Viibisin kogu aeg mingisuguses fantaasiamaailmas ja tagantjärele tundub, nagu oleks päike paistnud lakkamatult…
Mul oli palju unistusi ja tegelesin nende elustamisega. Ema soosis mu muinasjutumaailma ja laskis mul elada oma müsteeriumites, aitas isegi kaasa. Sageli mõtlen ja igatsen ennast sellesse aega ja kohta tagasi.
Suved aga veetsin hoopis Lihulas, kus elas mu vanaema.
Kuidas koolitee kulges?
Mitte päris siledalt. Kuressaare põhikoolist läksin KG-sse, kuid gümnaasiumiosa lõpetasin õhtukoolis. Läksin tööle, kui olin 15. Ühel suvel oli valida, kas jätkan õpingutega või lähen linnateatrisse piletööriks – viimane tundus huvitavam.
Ema lasi mul endal otsustada ja ma ei kahetse seda sammu. Esiteks oli töö teatris põnev, sain tasuta näha kõiki etendusi, kontserte ja muid üritusi. Teiseks oli õhtukool väga lahe koht, kus õpetajad olid väga meeldivad inimesed.
Mõni “viis” ka vahel tunnistusele sattus?
Ikka. Peale muusika esimeses järjekorras kirjanduses. Eriti meeldis mulle kirjandeid-jutte kirjutada. Arvan, et selles olin päris hea. Halvem oli lugu füüsika, matemaatika ja eriti keemiaga.
Ühel hetkel tegingi otsuse muusika kasuks ja nii see jäi. Olen hiljem mõelnud, et oleks võinud ka midagi muud proovida. 2000-ndate algul valdasid mind muusika osas suured kahtlused, mis õnneks möödusid.
Ja siis, pärast õhtukooli?
Olin nii kohutavalt õnnelik, et 12 aastat õpinguid jäid seljataha, et ma isegi ei mõelnud terve suve jooksul, mida edasi peaks tegema. Elasin pilvedes. Mäletan, et 3. septembril üksteist aastat tagasi ütlesin emale, et lähen Tallinna.
Miks ja kuhu?
No just”¦ Seda ma ei teadnud isegi. Tundsin, et pean minema. Läksin elama pealinna oma täditütre juurde. Töötasin müüjana, ettekandjana, kõikjal – see oli vajalik elukool. Kasvatasin endale paksema naha. Samal ajal küpses otsus ikkagi muusika kasuks. Ainus, kuhu proovisin, oli Tallinna ülikooli koorijuhtimise eriala, kuhu sain ka sisse.
See oli minu jaoks suur edu, kuna tulin lastemuusikakooli taustaga, aga enamusel oli tugevam pagas. Samas usun, et olin üsna keskpärane õpilane, eriti klaveritundides – olin kaootiline ja natuke allumatu. Rohkem sobis mulle näiteks helidisain. Ja veel tahtsin ma peamiselt laulda – “Laske mul laulda!” oleksin võinud karjuda.
See oli eluetapp, kust sai alguse suur osa mu praegustest sõpradest, tutvustest ja tegemistest. Väga viljakas aeg.
Olgu, tagasi tänasesse. Kuidas tekkis suurepärane lugu “Jää alati mu kätte”?
Miljoni dollari küsimus – kas 1960-ndate staar Tiiu Varik on su sugulane?
Eee…. jah kusjuures. Väga-väga kaugelt. See on siiski selline perekonna kõlakas, mida pole kontrollitud.
Küsimata jäi, et kas perekonna juured on ka Saaremaal?
Ei, mul polegi Saaremaal ühtegi sugulast. Ise küll eelistan olla saarlane! Ema suunati tööle saarele; tal oli valida Kohtla-Järve ja Kuressaare vahel, millest kumbki ei ahvatlenud. Ta on rääkinud, et saarel oli raske kohaneda, sest siin on suletud grupp inimesi, kelle sekka on raske sulanduda.
Meie perekonna juured pärinevad aga Muhust, vanaema-vanavanaema on sealt pärit.
Aga isa?
Isa oli pärit Ida-Virumaalt. Nad olid emaga mõlemad rahvateatris. Isa suri, kui olin 20 ja ma pole temaga kunagi kohtunud. See on selline hingekriipiv teema, mida ma olen palju mõelnud. Mis jäi tegemata, olemata… Ühte ma tean – ta oli hea inimene.
On sul mingeid veidraid hobisid?
Vist mitte. Tegelen õmblemisega – kas see just veider hobi on, aga… On kuidagi nii, et ma pole rahul ühegi riidega, mille olen ostnud. Lõhun selle lahti ja üritan teistmoodi kokku panna.
Tegin kardinaalse otsuse loobuda TV-st. Sain aru, kui nüristav see on. Loobunud telekast, hakkasin neelama raamatuid. Mul on nooruses jäänud palju lugemata, praegu on reas Remarque’i teosed. Otsustasin, et loen läbi kogu klassika!
Kuhu sa mõne oma välismaa sõbra Saaremaal kindlasti viiksid?
Suvel kindlasti Sõrve poole randa, loodusesse. Ema sõbrad elavad Murikas, mis on samuti imekaunis koht.
Kes ta on?
Merili Varik
Sündinud 1983. aastal Kuressaares.
Ema Merike Meriloo on lasteaiakasvataja ja Kuressaare rahvateatri näitleja.
Haridus: Kuressaare põhikool, Kuressaare gümnaasium ja õhtukool. Tallinna ülikool (koori- ja huvijuht) 2002-2005.
Muusika: Agent M 2003-2009, Sõpruse Puiestee 2010-“¦, alates 2011. aastast ka sooloprojektid.
Perekonnaseis: hõivatud. See on Alar Aigro teos. Ta laulis seda algul ise, kuid polnud rahul – midagi nagu ei klapi. Siis ütles, et proovigu mina ja nii see läks. Lugu oli mullu vist üsna mitu nädalat kümne kõige mängitavama raadioloo hulgas. Hea küsimus. Kõigepealt helistas “Eesti laulu” tarbeks Mait (Vaik – toim). Miks mina? Eks ma tulin neile meelde eelkõige Agent M ajast, ilmselt hääle poolest. Esinesime tihti samadel kontsertidel enne neid.
Nad uskusid, et mu hääl sobib hästi kokku Allaniga ja nii on ka minu meelest. Eks ma nüüd üritan oma kohta seal bändis edasi täita. Mu elukaaslane on sealt pärit, katalaan. Elame üldiselt Eestis, aga plaan on edaspidiseks selline, et pool aega siin ja pool seal – ei tahaks külmal ajal Eestis olla. Liigume nagu kliimapagulased. Lugu oli muidugi ülipopulaarne “Å okolaad” Agent M-iga, mis oli tõeline Marten Villi voolitud pop-läbilöök. Nagu natuke vähemal määral ka “Seitse surmapattu”. Aastal 2009 läks Agent M laiali.
* * *
Merili võlub ülisärtsaka rõõmsa oleku ja mitte-eestlaslikult elava loomuga. Kui arvesse võtta tema muusika ja laulude sõnumit – mis alati polegi kuigi helge -, mõjub kohati lapselik päikeselisus pisut ootamatult.
