Mind ajab lausa ahastusse, kui vähe pööratakse tähelepanu meie riigikogu rolli kadumisele, Eesti parlamentaarse demokraatia kriisile. Saadikutekoda on kuss kui kult rukkis! Kuskil isegi arutletakse. Kui ma loen Indrek Neivelti, Ignar Fjuki, Ahto Lobjakase või Linnar Priimäe kirjutisi, siis näen julgust, mitmekesist mõtlemisvõimet, konstruktiivseid vaatenurki – ja tundub, et kõik pole veel kadunud, kellelegi läheb meie riik veel korda.

