Alustuseks saatesõna Debora Vaarandi raamatust “Aastad ja päevad. Nooruselugu””: “”Kõigil meil vanadel ja väärikatel on oma pikale elule tagasi vaadates tunne, et see kipub kokku tõmbuma, aastad on nagu mõne hetkega möödunud. Ainult päevades on valgust ja värve, saatusesündmusi, hetki, kus ilmuvad kadunud näod, tuksatab valunärv või õnneviirastus.””
Õed vaatavad tagasi oma elule kaugesse aega ja ometi on see nii selgesti meeles, sest “”kirjapandud mälestused on hindamatu varasalv nii oleviku kui tuleviku tarbeks. Ehk hakkame nõnda paremini mõistma ka oma rahva lugu ning sedagi, miks praegu nii mõnedki kõrgele tõusnud inimesed ei suuda käituda väärikalt.””
Mälestusteraamat Kahtla koolist
0 Kommentaari
