Tegelikult on selliseid sõnu rohkemgi, aga muist on kindlasti mitteteaduslikud (näit “poliitbroiler” või “pitsatüdruk”) ja osa ei kannata trükimusta. Meie elu on siin ilmas ikka väga ripa-rapakil. Nii on see ka kutseharidusega.
Kui palju on paras?
Järgnev sai alguse Vanemuise teatri kohvikust nimega Shakespeare, mille ühe kuuese laua taga istusid põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder, tema abikaasa Janne ja siinkirjutaja. Me ei teinud aega parajaks ega oodanud kedagi. Teemaks oli põllumajandusharidus alates põhikooli keskelt (u 6. klass) ja Eesti maaülikooli tulevik. Minister kurtis, et ta pole võimeline kaitsma meie põllumajandusharidust põhjusel, et keegi ei esita talle korralikku prognoosi selle kohta, kui palju vajab Eesti põllumajandus konsulenditeenust ja selle osutajaid näiteks aastal 2030. Teenust ennast ta pooldab, nagu veterinaarharidustki, kuid ta tahaks arve ja teenuse profiili mingi arvu taga.
Võtsime arutluste lähtekohaks teaduse, mille tulemustega puutub kokku absoluutselt iga eestimaalane ja kus samas on kauba impordi osakaal väga suur, palju suurem kui näiteks sibulal, nimelt pomoloogia ehk puuviljanduse ja marjakasvatuse, kitsamalt puuviljanduse ning veel kitsamalt õunakasvatuse. Eelnenut ümber sõnastades – kui palju on vaja aastal 2030 õpetatud pomolooge, kui palju kutselisi aednikke, kui palju oskustöölisi, mitut filosoofiadoktorit, kui palju maad, kui palju tehnikat, kui palju eksporditoetusi jne. Et kui tal oleks vastav paber põues, siis saaks sellega lajatada mitte kärbestele, vaid teistele ministritele ja diplomaatidele.
Kui palju on pooleli!
0 Kommentaari
