Kõik oli nii tolmune ja kõle

Helvi Kohandi (Koppel)
“… Ei saanud enam õieti aru, kunas oli päev või millal öö, aga kui rong jälle peatus, avati vagunite uksed. Saime värsket õhku ja võisime ka välja vaadata. Tuul tõi ninna vedurisuitsu kirbet lõhna. Mõlemal pool rongi olid laiad rööpad, eemal laialivalgunud palgivirnad. Palju oli kõikvõimalikku rauakolu ja prahti. Võõrana tundus pragunev punakas savine pinnas ja kaugel paistvad hallid ilmetud majad. Kõik oli nii tolmune ja kõle. See ei olnud enam meie kodumaa. 17. juunil 1941 olime ületanud Eesti-Vene piiri. Sel päeval sain 13-aastaseks.”
Mälestuste põhjal püüdsin kujutada loomavagunit, milles meid Venemaale veeti. Tegelikult oli vagunis umbes 30 inimest, aga mina joonistasin 18. Seal on ka Juhan Koppeli perekond. Pereisa ennast ei ole, sest kõik mehed on peredest eraldatud. Meestevagunid olid öösel ešelonist lahti haagitud juba Vologdas, kust need suunati edasi laagrite poole.