Need lämmatavad suure “karu” käpad”¦

Ei tahaks tänases kirjutises rääkida sündmustest ja kannatustest, mida pidid läbi elama inimesed, kes küüditati Siberisse, või need, kes viidi Saksamaale, aga ka need, kes pidid ilmaolusid trotsides põgenema väikeste paatidega üle mere ning otsima endale uue elu. Selge, et kõigis neis inimestes püsis lootus kord tagasi tulla ja taastada oma äravõetud kodukoht, olgu siis talu maal või elamu linnas. Tahaksin hoopis jagada mõtteid olevikust ja uidata veidi tulevikku. 70 aastat ei ole ajalooliselt just eriti pikk periood, kuid arvestades Eesti elanikkonna keskmist eluiga, on see siiski küllaltki pikk aeg.

Hoidkem oma mälestusi
14. juunil 1941 küüditati ja arreteeriti Saare- ja Muhumaalt 580-618 inimest, 1.-3. juulini samal aastal aga 654-665 inimest. Neist mehi oli väidetavalt 232, kellest Siberist tuli tagasi ainult 14. Praegu elavatest meestest tunnen isiklikult nelja. Erinevates andmebaasides on küll veidi erinevad andmed, aga enam-vähem me siiski teame, kui palju inimesi meie kodusaartelt minema viidi. Mõistagi otsime hoolsalt kõiki neid inimesi, kes praegu veel elavad.
Tänase päeva seisuga on meile teada olevalt 14. juunil 1941 küüditatud inimestest elus veel 62. Uurimist vajavad aga veel 1.-3. juulini 1941 ja 25. märtsil 1949 küüditatud inimesed, samuti kõik ülejäänud nõukogude okupatsiooni all kannatanud. Loodetavasti suudavad kõik elusolijad teha omavahel koostööd. Soovin neile kõigile tänase juubelihõngulise leinapäeva puhul elurõõmu ning tugevat tervist alles jäänud eluaastateks!