Tööandja küsib, tööinspektor vastab

Soojad ilmad on käes ja sellest lähtuvalt kerkivad esile ka töökohtade sisekliima probleemid. Töökohtade sisekliima valdkonda reguleerib õigusaktina töötervishoiu ja tööohutuse seadus ning Eesti standard EVS-EN 15251.
Standard keskendub rohkem hoonete projekteerimisele energia tõhususe parandamisel. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 6 lõige 4 sätestab järgneva: “Töökoha sisekliima – õhutemperatuur ja -niiskus ning õhu liikumise kiirus – peab olema tööülesande täitmiseks sobiv, tagada tuleb töökohtade varustatus värske õhuga. Sobiva sisekliima määramisel tuleb arvestada töötajate arvu ruumis, töötajate vaimset ja füüsilist koormust, tööruumi suurust, kasutatavate töövahendite spetsiifikat ning tehnoloogilise protsessi laadi.”
Vastavalt töötervishoiu ja tööohutuse seadusele peab tööandja korraldama riskianalüüsi, mille käigus selgitab välja kõik töökeskkonnas toimivad ohutegurid. Riskianalüüsi käigus aga enamasti ei pöörata tähelepanu välistingimustest lähtuvatele asjaoludele, nagu meie kliimavööndile mitteomane kõrge välistemperatuur. Lähtuvalt riskianalüüsi tulemustest peab tööandja rakendama meetmed ohutegurite toime vähendamiseks.
Kehtivuse kaotanud tervisekaitsenormides olid soovituslikud normid kõige kergematel töödel kuni +28 kraadi ja kõige raskematel töödel kuni +24 kraadi. Eelnevast lähtudes võiks tegevuskavasse lülitada mitut laadi meetmeid. Näiteks korralduslikest meetmetest teha perioodilisi vaheaegu töös, lühendada eriti kuumadel päevadel võimaluse korral tööpäeva pikkust, muuta kokkuleppel ajutiselt tööaega, vastastikusel kokkuleppel muuta puhkuste aegu, korrigeerida tootmiskavasid jne.