Jutt tuleb ekskursioonist Läänemaale

Kaunis päikesepaisteline pärastlõuna. Õhk on täis õitsvate puude-põõsaste ja kevadlillede lõhna. Bussitäis Kuressaare pensionäre seisab imetabast linnulaulu nautides Suure-Lähtru mõisa õuel põlispuude all, kus mõisahärra Mart Helme alustab enda ja mõisa tutvustamist teatega, et ta ei ole mingisugune mõisahärra, vaid tavaline 60-ndates aastates noormees, kes armastab tööd ega ole abielus rahaga. Kuid natuke peab raha vastu armastust olema, sest ilma selle ahvatleva kõlinata ei saa ju ometi mõisat osta!
Pealegi veel sellist mõisat, kus 24 tuba ning mitmed vitsa- ja teadmamehed kinnitanud selle mõisa erakordselt hea aura olemasolu. Mõisa silmad on näinud mitmeid omanikke. See on olnud ostude, müükide, pankrottide, kinkimiste ja kõige muu seal toimunu tunnistaja. Paljude mõisahärrade juured ulatuvad tatarlasteni välja ja Baranoffide dünastia kestus oli kümme inimpõlve – aastast 1590 kuni aastani 1835. Mõis on olnud kontoriks kolhoosile ja sovhoosile ning kool tegutses seal 1967. aastani.

Nüüd on Suure-Lähtru mõis eravalduses
Kaunite nikerdustega 18. sajandist pärit uksed on meie ees avatud. Lahke mõisahärra tõmbab fuajees vanaaegse riidekapi uksed pärani, sinna võime puupunnidest nagide otsa riputada oma üleriided – lõbu, mida just iga päev ei saa! Fuajee seintel on maalid endistest mõisaomanikest ja nende vapid. Vapid on ka teise korruse saali seintel, kus akende vahel suured peeglid ja kandelaabreid meenutavad seinalambid tulede säras. Igal tumesinise linaga kaetud laual võbiseb küünlaleek metallist küünlajalas. Suures kahhelkividest kaminahjus käib leekide tants ja suur saal on õdusalt soe. Sellises miljöös valmistume kuulama kontserti vene romanssidest ja mustlasmuusikast.
Kõik kolm muusikut – Maria, Lada ja Demjan – olid tõelised virtuoosid
Ülimalt kõrgel tasemel esitatud palad said tugeva aplausi osaliseks. Poleks uskunud, et tunnetest tulvil eakad inimesed on võimelised nii tugevasti plaksutama! Vanasõna ütleb, et ka vana hobune sööb kaeru. Seekord olid “vana hobuse” rollis lummavast muusikast kuumaks köetud Saaremaa pensionärid ja “kaeraks” üle tunni kestnud muusikapalad. Viiulipoogen Demjanist meistri käes pani helisema mitte üksnes viiulikeeled, vaid ka kuulajate südamekeeled. Nii kuulaski saalitäis inimesi hiirvaikselt ja põhjust oli küllaga, sest lisaks muusikale rääkis kaasa temperamentne kehakeel ja miimika. Sellist kolmikut oli mõisahärral ülimalt lihtne kinni püüda, sest lauljanna õppis oma kõrget kunsti ühel kursusel mõisahärra abikaasaga, kes on samuti laulja.