Nii nagu lapse kasvatamisel omab vanemate eluviis suuremat rolli kui õpetussõnad, annab ka ristivanem taolistele küsimustele vastuse mitte üksnes oma suu, vaid ka eluga. Kas see on keeruline? Jah, aga mitte lootusetu!
Ristivanemad ajaloos
Esimestel kristlikel sajanditel levis sõnum Jumala armastusest peamiselt koguduseliikmete isikliku kuulutuse kaudu. Kui keegi rõõmusõnumi vastu võttis, oli koguduseliige ka see, kes kogudusega liitujat preestrile soovitas. Algava katekumenaadi (leerikursuse) ajaks võidi sama inimene määrata õppijale nn tugiisikuks ehk ristivanemaks. Tema ülesandeks oli eestpalvete, nõuannete ja isikliku eeskujuga õpetada kristlikku eluviisi. Olla kristlane paganlikus maailmas ei olnud sugugi enesestmõistetav. Lisaks küsimustele usust ja päästest vajasid lahendust ka igapäevases elus kerkivad probleemid. Nii leiame Uuest Testamendist apostlite juhiseid nt kuuletumisest ülematele, abielust, laste kasvatamisest, vangide ja haigete külastamisest jms.
Hilisemal ajal, mil kirikusse kuulus enamus rahvast ning ka ühiskonnakorraldus oli rajatud kristlikele arusaamadele, ristivanemate roll muutus. Sõdade, haiguste ja õnnetuste puhul sai ristivanemate ülesandeks laste üleskasvatamine, kui nende vanemad surid ning puudusid sugulased, kes seda teha oleksid võinud.
Kiriklikud talitused. Ristivanemaks olemisest
0 Kommentaari
