11.7 C
Kuressaare
Kolmapäev, 27. oktoober 2021

Trikimehel veel arenguruumi on

Kindlasti oli see paljude ja iseäranis nooremate saarlaste jaoks aasta suursündmus. Saalis andsid peamiselt tooni siiski suuremad ja väiksemad lapsed, kes on ju kogu maailmas tsirkuse põhiklientuur.

Moodsale ajale kohaselt olid lava külgedele paigutatud videoekraanid ning etendus algaski pisukese filmilõiguga, kus Jürgen Veber kõndis rannikul ja seletas midagi, mis suuremalt jaolt kadus tuulemühasse. Oleks vist arukam olnud see jutt hiljem uuesti peale lugeda.

Monoloogile rannal järgnes videolõik sellest, kuidas sõjavägi saadab Trikimehe missioonile. See videolõik oli etenduse üks piinlikumaid osi, sest peamise sõjardi näitlejavõimed olid olematud ning kogu see lavastus oleks ka kõige kehvemale taidlusteatrile häbi teinud.

Siis hakkas mürtsuma tõeliselt kurdistav muusika ning laest laskusid n-ö sõjaväelased koos Jürgen Veberiga ja algas etendus ise.

Tunnistan, et see plärisev ja mürtsuv muusika oli ikka omajagu kurnav, ajuti pidi isegi Trikimees ise ütlema, et pange see vaiksemaks… noh siis, kui ta omaenda jutt enam muusikast üle ei käinud. Eks ma saan aru, et kastikujuline spordihall pole kontserdisaal, aga seda enam oleks pidanud helimees pingutama. Polnud ju see muusika eesmärk omaette, muusika oli siiski ju kõigest meeleolu loov taust.

Trikindus ise oli nagu trikindus ikka. Kutsuti saalist rahvast lavale ja ergutati publikut kaasa elama. Ja loomulikult tegi Trikimees trikke. Häid trikke tegi!
Teame ju kõik, et maagiat pole olemas. Järelikult on need trikid tehtud käteosavuse ja tehnoloogiliste abivahenditega.

Pluss loomulikult psühholoogia, sest mustkunstis ja trikinduses üleüldse on ju esineja üks peamisi eesmärke panna publik nägema just seda, mida ta näha tahab. Ehk siis trikke, mis on efektsed, aga mille toimumismehaanika jääb arusaamatuks.

Selles plaanis oli Jürgen Veberi etendus igati korralik, sest oletada ju võis, et mängus on kehadublandid, käteosavus jne. Kuid see kõik on selline takkajärele tarkus. Saalis istudes vaid vaatasid ja aplodeerisid. Seda enam, et trikke tehes oli Jürgen Veber omas sõiduvees ja rääkis juurde mõnusat juttu.

Teen teadlikult vahet trikkide tegemise ajal räägitule ja trikkide vahepeal räägitule, sest see tekst, mis pidi publiku järgmise triki juurde juhatama… see tekst oli pikk, tüütu ja sageli ka igav. Jah, ma saan aru, et abijõududele peab aega jääma dekoratsioonide vahetamiseks, aga siiski…

Kogu selle Trikimehe etenduse suurim viga oli, et Trikimees ja tema head trikid polnud saanud samavõrd korralikku raamistust. Ilmselt tasuks Jürgen Veberil tõsiselt mõelda stsenaristi ja lavastaja palkamisele, sest selline etendus ei vea niimoodi põlve otsas nokitsetuna välja. Praegusel kujul oli taaskord tegu ühe uimase ja veniva kodumaise amatöörlusega. Pisiasjad on olulised ning trikinduses veel eriti.

Ma ei tahaks öelda, et etendus oli halb, aga midagi erilist see ka polnud. Olukorras, kus meil Eestis on üks ja ainus Trikimees, peaks iga ta etendus olema unustamatu vaatemäng. Kahjuks nägin aga midagi, mis meenutas n-ö suvalist suvetuuri.

guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised