Mul on meeles üks juhtum. Lapsed trügisid kapi ümber: ma võtan selle ja siis selle. Üks poiss ütles aga, et ma võtan “Veealused vened””. Mina vastu, et sellist raamatut mul ju pole. Seevastu oli olemas Konstantin Zolotovski “”Veealused soldatid””. Poiss oli pannud ühte patta venelase ja soldati.
50. aastatel loeti palju. Televiisorit ju tollal polnud. Lõpuks kogunes raamatuid ligi 1500. Tollal oli ju vaid üksainus kirjastus: Eesti Riiklik Raamat. Lapsed lugesid meelsasti muinasjutte, vanemad õpilased aga seiklusjutte.
Aasa Meius töötas õpetajana Kihelkonna koolis
0 Kommentaari
