Raekojas säravad kunstiklassika tähed

Kunila maalivaliku toomine Saaremaale on mitmeti huvitav. Eelkõige on see hariv väljapanek – just noortele pakub see võimalust esmakordselt silmast silma kohtuda eesti vääriskunstiga. Kohtumine erakollektsiooniga on ka puhtinimlikult põnev, sest heidaksime nagu pilgu koguja tuppa ja näeme tema kunstieelistusi. Hinnatav on seegi, et saarlastel on võimalus näha osa ühest Eesti populaarsemast ja viimaste aastakümnete külastatavamast näitusest. Saaremaa mereline kuvand on nii mõjus, et kui juba Kuressaare jaoks väljapanekut teha, siis pannakse kokku valik rannamaastikke ja merevaateid Tallinna Kunstihoones olnutest. Tahtmatult ärgitab Kunila Kuressaare-väljapanek küsima: milliseks kujuneb Eesti maastikumaali ja marinistika üldpilt tema kogu põhjal ja kas see on piisavalt ülevaatlik?

Kauge on kaunis
Näitus algab 19. sajandi teise poolega. Kuressaare väljapaneku vanim töö on Oskar Hoffmanni tagasihoidlik ja väikese formaadiga loojangus meri. Nappide pruunikate-beežikate värvide ja peene pintslitööga loob ta ajastu vaimus eleegilise õhtuvaate. Kuigi Hoffmanni tuntakse enamasti eesti mahlakate talumeeste tüüpide maalijana ja teda peetakse rahvuselt eestlaseks, siis uuemate andmete põhjal oli ta saksa käsitööliste järeltulija ning oma kaasaegsete seas hinnatud eelkõige maastiku- ja meremaalijana. Hoffmanni töö tekitab huvitavaid seoseid Saaremaaga. Nimelt oli tema õpetaja Düsseldorfi kunstiakadeemias Kuressaares sündinud baltisakslane Eugen Dücker, kes talle just maastikumaali õpetas. Dückergi on ju jäädvustanud Saaremaa vaateid. Ja neil, kes veidigi Saaremaa minevikku ja omapära tunnevad, võib Hoffmanni pilt tekitada meelevaldse, ent huvitava seose vandiraijujatega. Kuid kunstnik ei ole maalinud mitte Saaremaa vandiraijujaid, vaid on tabanud mereheidise üle mõtteid vahetavad mehed kusagil Balti mere kallastel.