Eesti – antikristliku propagandaga luterlik maa

Ühtaegu naeruväärne, samas ka kurvastav oli lugeda hüsteerilisi reaktsioone kuu aja tagusele Tallinna koguduste vaimulike avalikule pöördumisele Keskerakonna plakatikampaania aadressil. Kuu on möödas, kogu juhtum näib unustatud olevat ja seda paremini tõuseb esile kirikutegelaste ründajate argumentide õõnsus. Tõsiselt jabur oli lugeda TÜ politoloogi Alar Kilpi lausumas, et “kampaaniate eetika /…/ võiks jääda kodanikkonna ja nende valitud esindajate asjaks” (PM 3.5.2010). No mida see tähendama peaks? Kas pöördumist Narva Kommuuna aegadesse, kus kirikuõpetajad polnudki kodanikud, vaid kuulutati lindpriideks? Veel totram oli Keskerakonna juhatuse liikme Siret Kotka väide samast lehest, et usumehed olla valitsuskoalitsiooni teenistuses. Võtab lihtsalt sõnatuks. Kui panna siia kõrvale veel Päevalehes ilmuvad Kivirähu jumala-lood, siis moodustub muidugi terviklikum pilt ja võime kindlalt tõdeda: kui nõukogude võim meile midagi andis, siis teadusliku ateismi diplomi koos kiituskirjaga.
Aga selline kristlusevastasus on ebajärjekindel ja rumal, sest eestlased on elanud kokkupuutes ristiusuga ligemale tuhat aastat. Siis jõudis läänekristlus kinnitada kanda Läänemere ääres ja idakristlusest sai Venemaa riigiusk. Ligemale kakssada aastat hiljem meid ristiti, esimesed kolm kristlikku sajandit olime katoliiklased, seejärel on Eestis olnud valdavaks usundiks luterlus. Ja on seda tegelikult praegugi. Kas me tahame seda või mitte.