Rässa lõkitseja käib mööda kiviaedu

“Helendav pall liikus Muhu kohal,”” kinnitas Helga Kuik Kuivastu külast, kellele oli helistanud õde Virtsust, kes juhtus nähtust öösel nägema, ja uudist teatanud. Et aga muhulaste jaoks oli/on tegu pigem igapäevase või vähemalt iga-aastase nähtusega, selgus jutuajamisel nii Rässa küla elanike kui ka Kuivastust pärit muhulasega.
“”See oli nagu igapäevane külainimene,”” selgitas pensionipõlve pidav Helga ja rääkis, et siinkandis (Muhu idapoolne serv – toim) öeldi ikka – nii hiljaks jäin, et lõkitseja on juba kohal. “”Ajasime loomi ja siis öeldi: aa, Rässa lõkitseja juba väljas.””
Augustikuus oli lõkitseja nagu võrkpallisuurune leegitsev kuu allapoole ulatuvate valgusjoometega rippunud kadakate kohal ja liikunud siia-sinna, jagunedes vahel ning kokku tõmbudes, kirjeldas Helga Kuik. Kuivastust on Rässale seitse kilomeetrit ning 60 aastat tagasi ei olnud see ala võsa täis kasvanud, ainult lage väli laius külade vahel. Nii oli ka Kuivastus Rässa lõkitseja teada-tuntud tegija, mille üle isegi ei imestatud. Räägib ju lõkitsa nimi enda eest, mille etümoloogia oleks järgmine: lõke-lõkits-lõkitseja.
Rässa küla põliselanik Asta Auväärt nägi lõkitsat esimest korda 5-6-aastasena. “”Vanaema hüüdis, et tulge ja vaadake nüüd, see on lõkits,”” jutustas Asta ning kirjeldas, kuidas helendav valguskera oli liikunud kiviaia taga, kord selle kohal, kord allpool, joonistades liikumisega lookleva kaare. “”Lõkits lõi tagumise toa kõik valgeks ja ehmatas esimese hooga ära küll.””
Lõkitseja ei ole kohalike juttude järgi kunagi tõusnud kõrgele pilvedesse, vaid ikka sõudnud kuskil inimeste peade kõrgusel või madalamalgi.
Kui Kuivastust pärit Helga Kuik kinnitas, et lõkitseja ilmub ikka augusti esimeste päevadega ning teda nähakse selgetel ilmadel kuu aja vältel, siis jutuajamisel Rässa küla inimestega selgus, et pigem ilmub see nähtus ikka pimedamal ajal, septembris-oktoobris, koguni talvel on teda nähtud. Kindel on aga see, et ööd peavad olema pimedad, et lõkitsejat näha.
Kui uskuda vanarahvast, siis lõkitseja teekond saab alguse Samba säärelt ühe konkreetse kivi alt ning nii uitab ta mööda mereääri ja kiviaedu Rässa küla ligidal ja külas endas ning naaseb alati teekonna algusesse. “”Mehed olid läinud vaatama ja leidnud ühe kivi pealt põlenud puru,”” rääkis Asta.
Kohalikud kalurid on koguni lõkitsejat mere peal taga ajanud, aga pole kätte saanud. Kummatigi oli aga lõkits ühe muhulase paati hüpanud ning mehe päris ära kohutanud. Need jutud aga kuuluvad küla folkloori ja kes seda täpselt teab, mis siis juhtus.
“”Sodi ma suust välja ei aja,”” ütles Helga Kuik ja kinnitas, et paljud Kuivastu elanikud on lõkitsejat oma silmaga näinud, rääkimata Rässa inimestest.”