Teil on siin teed (!) ehk killukesi välisturistide avastustest Saaremaal

Neli rootslast sätivad end piiskopilinnuse sissekäigu juures kordamööda fotosilma ette ja veavad suunurgad üles pingule. Kõige vanem neist, pealtnäha pensionipõlve nautiv rootslane ütleb midagi svensonite keeles (küllap “keeks” või “cheese” sarnast). Käib klõps. Nüüd naeravad rootslased palju loomulikumalt kui veel hetk tagasi kaamerale poseerides. Svensonid on sõbralikud nagu Karlsson ja nendega on lihtne jutu peale saada.
Nullootustega Saaremaale
“Saaremaa on meie ootusi ikka väga palju kordi ületanud,” ütleb reisiseltskonna äsja täisealiseks saanud liige, säravvalge naeratusega Aron Björklund. “Aga meid oli muidugi lihtne üllatada, sest meil olid nullootused siia tulles,” lisab rootslane ning joonistab pöidla ja nimetissõrmega õhku ümmarguse nulli. “Te ei teadnud Saaremaast varem midagi?” olen üllatunud. “Ei teadnud jah,” täiendab kõrvalt Aroni hõbedakarva peaga isa Matts Björklund.
Selgub, et rootslased sattusid saarele täiesti juhuslikult. “Me käisime Saksamaalt oma uut jahti ära toomas ja mõtlesime, et teeme siin väikese peatuse,” selgitab seltskonna kapten Hans Rutqvist. Seda, et Saaremaa on suvel Eesti üks tuntumaid turismipiirkondi, said rootslased alles kohapeal teada.
“Väga kaunid puumajad, võimas loss, hubased kohvikud, puhtad tänavad, mugavalt peaaegu kesklinnas asuv jahisadam,” loetleb päevitunud kapten Hans oma meeldivaid avastusi Kuressaares. “Ja muidugi õlu! See on teil siin hea,” lisab ta merekarulikku naeru müristades ja koduvahvlis jäätist limpsides.
Tuli Moskvast, et jääda kauemaks
Järgmisena ristuvad teed lühikest kasvu sõbraliku venelannaga, kes tuli oma kaheaastase tütretirtsuga Moskvast terveks juuliks Saaremaale suvitama. “Aa, teil on siin sugulased,” püüan aru saada, mis venelanna nii kauaks Saaremaale tõi. “Ei, ei. Ma pole Saaremaal kunagi varem käinud. Mul ei ole siin ühtegi tuttavat,” ütleb Ekaterina Gorshkova blondid juuksed tuules lehvimas. “Lihtsalt tulin ja üürisin korteri siia,” lisab ta ja selgitab, et tema jaoks on omamoodi elustiiliks mööda ilma ringi reisimine. Küllap on Ekaterina mees siis mõni rikas vene ärimees, mõtlen endamisi, aga küsida ei tihka.
Vaatamata sellele, et naine on maailma risti-põiki läbi reisinud, on ta Saaremaast vaimustuses. “See saar on teistsugune. Siin on palju metsikut loodust ja ilusad liivarannad,” ütleb ta. Samuti on Saaremaa Ekaterina meelest ülejäänud Eestist erinev. “Kui Tallinnas ja Kohtla-Järvel on rohkem ida mõjutusi, siis Saaremaa oleks nagu Euroopa,” selgitab õbluke naine innukalt kätega žestikuleerides. “Maamm..äää,” muutub ema süles istuv tütreke rahutuks. “Peab minema,” vabandab venelanna soojalt naeratades ja lehvitab üle õla.
Teil on siin teed!
Märkan eemalt välismaalase näoga muhedat põskhabemega meest filmimas vallikraavi (huh, õnneks on amfiibmasin äsja kraavipõhja ära niitnud, ei pea piinlikkust tundma). Filmija osutub sakslane Wilhelm Koopsiks, kes sobitab saarega tutvust juba neljandat päeva. Wilhelm kissitab silmi ja üritab püüdlikult meelde tuletada, mis kohti ta seni on külastanud. “Sääre ja Harga pank,” teatab ta järele mõeldes. Naeratan mõistvalt ja täpsustan, et küllap nägid tema silmad ikkagi Panga panka. “Jah, just,” on mehe äratundmisrõõm suur.
Peale saare kauni looduse on sakslast kõige rohkem üllatanud korralik teedevõrk. “Arvasite, et siin on pigem viletsad ja auklikud teed ning paljudesse kohtadesse ei ole üldse normaalset sõiduvõimalust?” pärin. “Nojah,” tunnistab Wilhelm, näol pisut süüdlaslik ilme.
See väike lõhnav puu
Jõuan vaid vaevu peast läbi lasta mõtte, kus on kõik teada-tuntud Saaremaa sõpradest soomlased, kui märkan enda selja taga piiskopilinnuse kõrgust uudistavat keskealist meesterahvast. Soomlane jah, ütleb sisetunne ning ei peta. Tamperest pärit Jouni Karppinen on küll kaasmaalastelt üht-teist Saaremaa kohta kuulnud, kuid ise jõudis ta siia üleeile esmakordselt.
“Mida soomlased teavad Saaremaast?” tunnen huvi. “No Georg Otsa ja “Saaremaa valssi” ikka teavad,” ütleb Jouni naerdes ja lisab, et rahvuskaaslaste jutt selle kohta, et siin on ilus ja rahulik, vastab täiesti tõele.
Jouni räägib ka, et ta ei kavatse saarelt koju tühjade kätega minna. “Teil on see väike puu. Tead küll, lõhnab hästi,” selgitab Jouni ja langetab käe maadligi nagu räägiks maasikapõõsast, mitte kadakast. Just sellest Saaremaale omasest “väikesest puust” tehtud pannilabida kavatseb Jouni endale suveniiriks koju kaasa osta. “Kulub ära,” arvab ta.
Varem vaid Mandri-Eestis ringi reisinud soomlast üllatab, et Saaremaal kuuleb palju rohkem eesti keelt kui mujal. “See on tore. Rääkige ikka oma keelt,” ütleb ta. “Räägimegi,” vastan rutakalt ja tuletan mõttes meelde saarlaste kuulsat “Ö”-d, mis mandrikatele millegipärast hirmsasti nalja teeb.
Vähemalt see nali jääb välisturistidele tabamatuks erinevalt kõigist teistest elamustest, mida Saaremaa esmakordne avastamine pakub.