Maarja ja Joosep viisid neljakümnepäevase Jeesuse Jeruusalemma templisse. Nõnda oli tavaks teha, sest seaduses seisis: “Iga poeglast, kes on avanud lapsekoja, hüütagu Issandale pühaks” ja et tuua seadusejärgselt ohvriks “paar turteltuvi või kaks tuvipoega”. Jeruusalemmas oli tol ajal õiglane ja vaga mees nimega Siimeon, kes ootas Iisraeli lohutust. Püha Vaim oli temale ennustanud, et ta ei sure enne, kui ta on näinud Issanda Võitut (Kristust).

