-7 C
Kuressaare
Laupäev, 4. detsember 2021

Uus raamat

Lood meist endist. Kui lugeja ennast ühegagi neist paljudest tüüpidest ei samasta, siiski on need tegelaskujud kõik väga tuttavad. Niisugused me paraku oleme, kuigi tahaksime kindlasti olla paremad, erilisemad.
Mihkel Mutt kõnnib, nagu ikka, ladusalt läbi Eesti eluolu, puistates lugeja ette tegelasi elust enesest kõigi oma kompleksidega – minevikupainete ja tulevikulootustega.
Huvitav kõrvalpilk iga novelli lõpus on Rui kommentaar. Rui mõjub eheda tegelaskujuna, kuigi kirjas on vaid tema arvamused lugude tegelastest. Need hinnangud on kui hea sõbra või vähemalt naabrimehe sõbralik õlalepatsutus, mõnikord pisukese noomivagi alatooniga. Jälle suurel määral lugeja ise.
Mulle jättis kogu raamatust kõige eredama mulje esimene, sissejuhatav novell “Siseemigrant”, mis andis kindlasti tubli annuse äratundmisrõõmu. Samas on see otsekui kokkuvõte ülejäänust. Siseemigrant kui isik võiks olla Eesti inimese praeguse aja meelsuse võrdkuju. Kogu ümbritseva segasevõitu ja tendentsliku ülepolitiseeritud elu taustal. “Ma olen siseemigrant. Õigesti kuulsite, siseemigrant, sisekas. Olen võõrkeha selles ühiskonnas.”” Kes meist ei tahaks räpases mängus olla võõrkeha!
Järgmised novellid astuvad poliitfilosoofilisest pildist välja, jõudes inimeste endini, kes samas istuvad ju ikkagi kõik selles pildiraamis, tahes-tahtmata.
Ja kui lähemalt järele mõelda, võiks omamoodi siseemigrandiks nimetada iga tegelast. Võib-olla ongi see meie rahva loomus? Jaguks ainult huumorimeelt karmis tõeluses endaks jääda.”

guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised