-1.5 C
Kuressaare
Kolmapäev, 1. detsember 2021

Teadus ukse vahel

Thomas Samuel Kuhni (1922-1996) metoodika eesti teaduse kui terviku (nagu ka mitmete üldiste teadusharude) ajaloo kirjeldamiseks ei passi. Tema käsitlus teaduse arengust raamatus “Teadusrevolutsioonide struktuur” (1962, eesti keeli 2003) sai varakult klassikaks. Kuhni järgi areneb teadus kahes faasis, millest teine oli talle tähtsam. Esimeseks on uurimistöö n-ö rahulikus voolusängis, ilma tehnoloogilise pöördeta ja seetõttu ka maailmapilti muutmata. Niisuguse sängi näiteks – muidugi tingimisi – sobib kogu see astronoomiline kogemus, mis on saadud teleskoobiga enne raadioastronoomilisi vahendeid (alates umbes aastast 1610 kuni ligikaudu Teise maailmasõjani).
Teiseks faasiks on maailmast võetava teadusliku pildi radikaalne muutmine ehk revolutsioon, näiteks suutlikkus aatomituumi lõhustada. Pärast seda kogemust 1930. aastate lõpul jääb inimkond igaveseks elama tuumahirmus – mida varem polnud.
Kuhni lähtekohalt on süstemaatiline, st mitte-vanaeidelik tunnetushuvi oma loomult vaba, kuid sõltub tehnoloogilistest võimalustest, mis teaduslikku pilti maailmast päevapealt pöörata ei pruugi (vrd August Sang, Galilei 1958): “Homme teatavad kõik ajalehed:/ päike taas on ptolemaioslik.”). Tema käsitlus rajaneb erialaste mõtlemisviiside ehk inertsiaalsete paradigmade kinnistumisel ja ridade vahetamisel. Teiste sõnadega ta uuris seda, kuidas ja mismoodi sünnib teaduses asjaomaste inimeste keskel midagi uut üldisemal kujul kui üksikavastus. Miks teadus kui asjatundlik tegevus peab eriti jätkuma just siis, kui rahvuslik ühiskond on alla surutud – ja 1950ndad aastad olid Eestis jätkuvalt vägivallaaeg – , see Eestile nii elutähtis küsimus Kuhni objektiks ei ole.
Ta ise tundis teaduse ajalugu väga eriomasest küljest. Kuhn oli seotud ameeriklaste tuumaprogrammide ajaloo talletamisega, seega ülesandega, kus tõsiolud tuli kirja panna võimalikult täpselt, ent lahtiseks kasutamiseks võis neid näidata vaid umbkaudu ja soovitatavalt kujunditena. Kuidas peab mälu täpsus avanema salastatud režiimil, seda teadis Kuhn omast käest.
Siinkohal ma ei käsitle seda, kes või mis eesti teadlaskonna põrgusse ajas. Põrgu algas hiljemalt sügisel 1944, sest alates tollest ajast polnud ükski eesti teadlane vaba – ei okupeeritud Eestis ega paguluseski. Professoritest vanim, matemaatik Jaan Sarv (1877-1954), oli ülikoolis õpetanud läbi iseseisvuse aja, noorim, rohuteadlane Alma Tomingas (1900-1963), sai täiskasvanuks koos vabariigi sünniga. Nendesugused olid näinud, kuidas teaduse tehniline baas oli esiotsa ikka väga nõrk. Näiteks veterinaarias nägi see aastal 1924 välja nõnda, et seerumi saamiseks siberi katku vastu kasutati üht eeslit, kellelt saadi aasta jooksul 20 liitrit verd. Akadeemiline kodakondsus kui oma vaimse päritolu meelespidamine oli varakult märksa tugevam. Just selle, nii psühholoogilise kategooria abil võibki seletada, miks kohe paguluse algul hakkasid Läände läinud õpetlased organisatsiooniliselt koonduma. Eesti Teaduslik Selts Rootsis asutati 1945, pagulasteadlaste esimeseks suureks ühisettevõtteks oli tüse (472 lk) raamat “Apophoreta Tartuensia. Pühendusteos Eesti Vabariigi Tartu Ülikoolile tema avamise /1. detsember 1919/ kolmekümnendaks mälestuspäevaks paguluses viibivate õppejõudude ja kasvandikkude poolt” (Stockholm, 1949). Kodumaal oli see kodakondsus peidetum, kuid mitte kadunud. Seepärast tulebki minna Kuhni paradigmaatikast edasi. Kuhn uuris distsiplinaarset mentaliteeti. Meie peame uurima selle suhet inimese võimalustega olukorras, kus vaba pole ei teadlane ega rahvuslik ühiskondki.
Programmid, baasid, kontaktid
Uurimisbaas on teaduses väga harva isiklik (näiteks rahvaluulekogu või herbaarium). Programmid seevastu on alati kõigepealt just isiklikud, kas või vaimse edasipüüdmise mõttes. Koolkondlikud, rahvuslikud ja riikidevahelised programmid on dokumentidena koos tagatistega kahtlemata mastaapsemad, ent pole võimalik, et isiklik programm puuduks sootumaks (iseasi, kui haraline või muutlik see on). 1947. aasta kohal joonistub teaduskorralduses okupeeritud Eestis välja vähemalt kolm suuremat uurimisprogrammi, millest ükski pole olnud episoodiline. Need on Eesti taimestiku süstemaatiline kirjeldamine (August Vaga jt), vadjalaste ja liivlaste etnoloogilise ainese järjepidev kogumine ning võimalikult operatiivne uurimine (Paul Ariste jt) ja Eesti rahvusteadvuse varasemat arengut (1830.-1870. aastad) ning ulatust dokumenteerivate allikate kriitiline publitseerimine (Mart Lepik jt). Kindlasti oli selliseid programme rohkemgi, märgitud kolm kui näited on olulised seepoolest, et nad jõudsid välja püsivate tulemusteni (kõik on riiulist leida) ja ühtlasi hargnesid. 1950ndail aastail, eriti muidugi nende teisel poolel, tuli nondele programmidele märksa lisa.
Erialase diskussiooni sulgemine kinnisesse ringi tähistab alati teed vaimsele surmale. Aastail 1950-1960 avanes Eestis see ring aniharva, kuid siiski: 1954 arvustas professor Andres Mathiesen Rootsis kodumaist koguteost Eesti Loodusuurijate Seltsi 100. sünniaastapäevaks 1953, suve lõpul 1956 käis Paul Ariste VIII rahvusvahelisel keeleteadlaste kongressil Oslos ja esimese pagulasena saatis Nõukogude Liidus avaldamiseks 1958 oma ettekande Felix Oinas ja see ilmuski IV rahvusvahelise slavistide kongressi toimetistes 1962. Üldpilti need seigad ei muuda, aga teaduse sünnist täielikus teadmatuses need rääkida ei lase.
1950. aasta oli Puhtus uurimisbaasi rajamine lindude seireks üks ajatähis teiste hulgas, tugikoha kasutamine on olnud kauasem. Seevastu eesti kirjakeele sõnavara haarava kartoteegi loomine aastal 1955 oli juba pöördeline, niisamuti kui Matsalu looduskaitseala moodustamine 1957. Faktid viitavad sinnapoole, et aastail 1950-1960 ei tahtnud eesti teaduse kodakondsed jääda ei ukse vahele kinni ega sissepoole.
Peeter Olesk

guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised