-3.4 C
Kuressaare
Neljapäev, 9. detsember 2021

Leopold Vakröömil oli Leisis oma paaditööstus

Juba tema isa Mihkel Vakrööm oli üle maakonna hinnatud paaditegija ja Mihkli üks suuremaid töid oli 1930ndate aastate paiku valmistatud 9 meetri pikkune mootorpaat, mis läks Abrukale postipaadiks. Kuna Koovi külas oli nende pere jaoks maad väga vähe, ehitas isa Koki külla, kust sai rohkem maad, uue maja ning seda kohta hakati nimetama Tamme pereks. Nõnda õppiski väike Leopold alguses Kotlandi ehk Nonnimetsa külakoolis. Kuid paadiehitajale see Tamme koht seal metsa ääres, kus polnud õiget juurdepääsuteedki, ei meeldinud ning kui avanes soodne võimalus saada maad Leisi jõe ääres, kolitigi kohe sinna elama.
Leisis sai paadiehitus õige hoo
Alguses oli perel uues elukohas väga raske, sest elati saunas ja paate tehti väljas iga ilmaga. Tasapisi aga hakkas olukord paranema – muretseti rohkem ehitusmaterjali ja tehti suur paadikuur, kus sees oli võimalik talvelgi igasugust puutööd edasi teha. Paari aasta pärast sai kohapeal valmis uus elumaja, mis püsib püsti tänaseni. Siis rajati koduõue kohe oma paaditööstus, mille omanikuks ja peamiseks meistriks sai pärast isa surma Leopold Vakrööm.
Puupaate telliti enne sõda palju ning kui aega üle jäi, tehti vahelduseks kohapeal ka mitmesuguseid puunõusid ja tünne ning ehtsast tammepuust õllekehasid. Materjali paadi tegemiseks tõi kohale tellija ja tollal oli veel selline komme, et puud, millest paate tehti, tuli maha võtta talvel vana kuu ajal ja need pidid langema põhja poole. Puud saeti laudadeks ketassaega ja need kuivasid vähemalt 3-4 kuud, aga veel parem, kui aasta. Lauad löödi kokku tsingitud naeltega, hiljem tulid kasutusele vasknaelad.
Suurematele paatidele paigaldati tavaliselt Proletari mootor või ka Poola diiselmootor ning väiksematele C1D mootor. Leopold oli kord välja arvutanud, et ühel mehel kulub paadi tegemiseks vähemalt 3-4 kuud, kui aga mehi rohkem, saab paadi ka kuu-poolteisega valmis. Aga Leol oli vahel oma paaditööstuses 6-7 abilist.
Paati ehitatakse mudeli järgi ja kere šabloonid saab kätte millimeetripaberil. “Paaditegemise juures on kõige tähtsam kiiluvalts õigesti raiuda, et põhja kuju oleks õige,” oli Leopold ikka tulevasi paadimeistreid õpetanud. “Sealt hakkab kõik pihta – kui see valesti on, võib kogu paat nahka minna.”
Pärast sõda paaditööstust laiendati
Punaarmee mobilisatsiooniga jäi Leopold saarte kaitsele, võeti aga vangi ning viidi Valka, kust tal õnnestus putket teha ja koju tulla. Kuid ega sakslanegi rahule jätnud ning varsti värvati ta uuesti sõjaväkke, aga õnnestus varvast lasta.
Siis läks ta hoopis Hiiumaale paate tegema, kuid on käinud ka Muhu randades, Turjal ja mujalgi paate kohapeal ehitamas.
Pärast sõda oli paatide puudus suur, neid vajasid kaluriühistud ja varsti moodustati ka juba esimesed kalurikolhoosid. Siis laiendati Leisi paaditööstust, vahepeal võeti tööle kuni 15 meest. Alguses kuulus see paaditöökoda Kingissepa kalakombinaadi, hiljem teeninduskombinaat Saare alla. Paraku oli kombinaadis teenistus suhteliselt tagasihoidlik ja siis kutsuti mõned mehed Leisist Papisaarde tööle, sest Kommunismi kalurikolhoosi laevastik (traalid ja paadid) oli vananenud ja vajas hädasti uuendamist. Leisist läksid Papisaare vanasse lennukiangaari paate ehitama Leopold, Arvi ja Andu Vakrööm ning Sulev Tiik. Kohalikest meestest tulid neile appi August Kasin, Konstantin Alle, Oskar Heinlaid ja Albert All. Selle brigaadiga tehti Kiirassaare, Varese ja Veere sadamasse ligi 30 uut traallaeva ja paati. Näiteks Kiirassaare sai kõik uued lestapüügilaevad, aga tehti veel 12 ja 14 meetri pikkused traallaevad, kakuampaate ja väiksemaid sõudepaate.
1967.-1968. aastal, kui Leisi paaditööstus lagunes, läks teine punt mehi siit Vättale tööle. Saare Kaluri kolhoosi Vätta paaditööstusele panid siis aluse Lembit Süld, Bernhard Auga, Juhan Hiiuväin jt. Aga oma koolituse on nad kõik saanud Leopold Vakröömi käe all, keda võib pidada meie paadiehitajate grand old maniks.
Leisist on läinud paate välisvetessegi
Leopold Vakrööm tuli 1970ndate lõpus Papisaarest ära ja jäi pensionile, õigemini küll hakkas kodus kundedele väiksemaid kaluripaate tegema. Leopoldi tehtud paadiga püüdsid kord kala Juhan Smuul, Albert Uustulnd, Kalju Kiisk jt.
“Siit on läinud paate nii Võrtsjärvele kui ka Peipsi järve peale,” meenutab poeg Andu. “Ühe 8-9meetrise paadi, mis mahtus vaevalt kuuri ära, tegime soomlastele.”
Papisaares tehti traallaevu ka mandrimeestele. Talvel said kaared valmis, kevadel pandi kiil maha ja sügisel läks traal juba minema, kas Virtsu Kaluri või Nahhimovi-nimelisse kalurikolhoosi. Viimasel ajal paate enam eriti ei tõrvata, vaid lihtsalt immutatakse Pinotexi või mõne muu tõhusa puidukaitsevahendiga läbi. Siiski on ka neid paadiomanikke, kes tahavad, et kõik oleks naturaalne ja kes lasevad oma paadi puutõrvaga üle teha nagu muiste.
Paadi eluiga oleneb hooldamisest ja tavaliselt on see 25-30 aastat. Kui kümmekond aastat tagasi arvas Andu Vakrööm, et väärt paadimaterjal kasvab asjatult metsas ning paaditellijaid on vähe, sest rahval napib raha, meres on kala vähe ja paatidega enam lustisõitu ei tehta, siis tänaseks on olukord ses osas muutunud ning paadiehitus, tõsi küll, veidi teisel viisil, võtab uusi tuure üles. Kui meie noored hakkavad ametikoolis paadiehitust õppima, võiksid nad kindlasti ka eelkäijate kogemustega tutvuda.
Hinnatud paadimeister Leopold Vakrööm lahkus meie hulgast 1995. aasta lõpus.

guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised