8.5 C
Kuressaare
Kolmapäev, 27. oktoober 2021

Jätame piirirajatised lammutamata!

Kui oleks vähegi minu võimuses, paneksin käe ette sellele “projektile” ja veenaksin teisi eestlasi, et on rumal tegu piir lammutada ja see valveta jätta. Tahan seda hüüda katustelt ja ärgitada inimesi midagi tegema selle takistamiseks.
Jaan Kaplinski kirjutas hiljuti sellest, et “käibefraasi kohaselt” on Eesti riik olemas ennekõike selleks, et kaitsta eesti keelt ja Eesti kultuuri. Eesti on “ühe ohustatud rahvakese reservaat, kaitseala”. Leidub teisigi, kes on seda mõtet lansseerinud.
Kui Eesti on tõepoolest refuugium, pelgupaik ja meie taimelava – mina usun sellesse igatahes kaljukindlalt -, siis oleks normaalne seista vastu poliitilistele moeröögatustele (meenub üks mu noortest sugulastest, kes, kui ta rumalaid asju tegi, õigustas end alati ütelusega, et kõik tema sõbrad teevad nii) ja püstitada tees: vähestel väikerahvastel on üldse õnn omada oma riiki. Kui sellisel väikerahval on juba oma riik, siis normaalne oleks panna selle ümber kaitserajatis ja reguleerida permanentset sisserännet kaitsealale, eriti kui toda rahvast ähvardavad tõsised demograafilised ohud. Meil see ju nii on.
Eestisse on lähiajal oodata Euroopa Komisjoni presidenti José Manuel Barrosot, pidulikule Schengeni tsooni laienemist tähistavale peole. Järsku ei suuda president Barroso lihtsalt sisse elada minusuguse etnilise eestlase muredesse? Oma kümne miljoni elanikuga, kus immigrandid moodustavad vaid viis protsenti kogu elanikkonnast, ei oska Portugali inimesed oma kultuuri ähmastumise ja rahva kadumise ohtu isegi ette kujutada. See pole nende jaoks reaalne mure, aga vähegi informeeritud eestlastele küll. Vaenulike naabrite puudumise tõttu ei ole Barroso kodumaal Portugalil vaja militariseeritud piirivalvet nagu meie naabermaa Soome jätkuvalt omab. Eestlaste juhid võtsid aga hiljuti vastu otsuse meie piirivalve demilitariseerida, nii nagu Venemaa agressiivsus ei oleks tõusuteel!
Härra Barrosole ja tema saatjaskonnale Euroopa Komisjonist tahaksin öelda, et saluut, mida korraldada kavatsete, on minu jaoks midagi fopaa taolist – nagu taktitundetu köiest rääkimine poodud mehe kodus. Vaevalt, et ma ainus eestlane olen, kes nii tunneb. Mind Schengeni ruumiga ühinemine üldse ei vaimusta.
Teine maailmasõda genereeris palju ikoonilisi fotosid. Kõige esimene “laiadele massidele” tuttavaks saanud foto Teisest maailmasõjast üldse on talletus Poola piiritõkke lammutamisest hitlerlaste poolt 1939. a 1. septembril, Saksa invasiooni esimesel päeval. Kuulsale fotole on jäänud seitse tursket saksa sõdurit Wehrmacht’i kiivrites, lõhkumas ja kangutamas Poola riigivapiga markeeritud tõket Gdanski lähistel. Nendel, kelle põsed raske puu tõstmise pingutusest just punnis pole, muigavad, ja kaheksas, eemal seisev sakslane lausa naerab.
Aiman etteheiteid ette: Estam võrdleb Euroopa Liitu Hitleri tuhandeaastase riigiga. Tõepoolest – neid ei saa ega tohigi kõrvutada üks ühele. Brüsselil koonduslaagreid ja paljusid teisi natsiriigi atribuute pole. Ometi ei ole asjad Euroopa Liiduga kaugeltki nii toredad, kui EL suuvoodrid meile oma PR-ruuporeist kinnitada püüavad. Tegemist on struktuuriga, mille tippe ei valita demokraatlikult ja kelle käes on suur tegelik võim, kuna EL parlament on suuresti iluasi ja “kummitempel”, kui kasutada viimase aja üht trendikat sõna. EL pole ammugi enam üks partnerriikidele avatud priske turg, vaid pidevalt tsentraalsemaks ja autoritaarsemaks muutuv režiim.
Schengeni lepingu jõustamine, EL põhiõiguste harta kehtestamine ja Lissaboni lepingu põhimõtteline lukkulöömine – kõik enam-vähem samal hetkel – see kujutab endast arvestatavat ja suurt suveräänsuse ja iseotsustamise raskuskeskme kandumist Tallinnast Brüsselisse. Tegelikult kehtib see paljude riikide suhtes samal hetkel. Lätlased näiteks on ju meiega samas paadis. Tegemist on väga suurte muudatustega suurel territooriumil, millesse argikodanikud on vaevalt kaasatud, suurelt osalt meie endi mugavuse tõttu.
Bertolt Brecht kirjutas aastal 1953: “Istun maanteepervel ja vaatan, kuidas autojuht ratast vahetab. Mulle ei meeldi, kus ma olen, ei meeldi, kuhu lähen, miks vaatan ratta vahetamist kärsitusega?”
Mainekas majandusväljaanne The Economist tõdes oma k.a 25. oktoobri kaaneloos, et EL peaks häbenema oma valski käitumist, püüdes teha nägu, nagu reformileppe läbisurumine referendumiteta Euroopa Liidu liikmesmaades poleks meile vana ja tuntud EL põhiseaduse kaelasokutamine ebaausate võtetega. Economist kirjutas, et “18. oktoobril võtsid EL juhid põhiseaduse projekti, mille Prantsuse ja Taani valijad olid 2005. aastal tagasi lükanud, muutsid mõne fraasi ja tegid mõned kontseptsioonid ähmasemaks, ja esitasid Lissaboni “reformilepingu” maailmale, kinnitades ise, et “siin pole tegemist põhiseadusega” (“Ceci n’est pas une constitution”), elimineerides sellega vajaduse tüütute rahvahääletuste järele”.
Tõepoolest, meie piirirajatiste demonteerijad ei ole natsisõdurid. Lammutajad on meie juhid piirivalve orkestri trummide mürtsudes. Piirikonstruktsioonid idas jäävad alles mitte enam Eesti Vabariigi, vaid EL piirina. Brüsseli juhtimise all võib tulevikus juhtuda see, et ka too piir lammutatakse koos Eesti-poolse võimalusega reguleerida sisserännet Venemaalt. See ei sünni homme, aga võib juhtuda küll. Toompea on oma käed sellest pesnud. Kujutan juba ette, kuidas poliitilised vastased süüdistavad mind hüsteeria õhutamises, aga see latentne oht ei ole tähtsusetu.
Asusin käesolevat esseed kirjutama paaril-kolmel põhjusel. Esiteks selleks, et keegi ei saaks öelda, et Schengeni korra rakendamise või õigemini piirirajatiste mahavõtmise vastu poleks Eestis protestitud. Teiseks, tahan kinnitada, et kui eestlased peaksid tulevikus siiski tajuma, et formaalse klassikalise piiri eksisteerimine on meile kasulikum kui piiri füüsiline puudumine, tuleb see jälle rajada ja mõistlikud sisserändepiirangud samuti, isegi kui see tähendab vastuollu minekut Euroopa Liiduga. Eksimuste tagantjärele heastamine on palju raskem kui eksisammude vältimine, aga mitte kunagi ei tohi öelda “mitte kunagi”. Viimane mõte, mis kõlama jääda võiks, on see: isegi kui paljud inimesed teevad vea üheskoos ja n-ö solidaarselt, jääb viga ikkagi veaks. Eesti piirirajatised on hõimule vajalikud ja kes tõstab käe nende kõrvaldamiseks, sooritab patu eestlaste eestlasteks jäämise vastu. Ei tohi lihtsalt vaikides pealt vaadata, kui silme ees tehakse suurt rumalust.
Väljatõste
Piirikonstruktsioonid idas jäävad alles mitte enam Eesti Vabariigi, vaid EL piirina. Brüsseli juhtimise all võib tulevikus juhtuda see, et ka too piir lammutatakse koos Eesti-poolse võimalusega reguleerida sisserännet Venemaalt. See ei sünni homme, aga võib juhtuda küll.

Eelmine artikkelÜks viimaseid kohtumisi Aadu Hindiga
Järgmine artikkelEma lahkumine
guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised