-1.5 C
Kuressaare
Kolmapäev, 1. detsember 2021

Ema lahkumine

Sünnilt Kiievi juuditar, oli temast alles täiseas saanud nii kunstnik kui eestimaalane. Ta kõneles laitmatut vene keelt, väljendus toimetuleku piires eesti keeles ega olnud ära unustanud lapseeas koduõpetajalt saadud ilusat ja ehedat prantsuse keelt, milles mina puhtast edevusest vahetasin prouaga aeg-ajalt lihtsaid ja ilmsesti vigaseid lauseid.
Madame Brzseska kunstnikutemperament ja hoogne isiksus nõudsid reibast žestikuleerimist iga värvipintsliga, nii et kõikide seansside järel hõõrusime kodus kui kohustuslikus korras puhastitega puhtaks oma lipsud ja pintsakud.
Samal külmal talvel suri Abrukal 19. veebruaril meie ema.
Kui lasksime kirstu hauda saare väikesel kalmistul, krudises lumi, praksusid kuused ja kõlisesid külmalt kivid, kui nende vastu sattus labidas.
Oli selline tunne, et külmad on maa, taevas, muld, puud ja vaikivad inimesedki, kellest õhkus vaid valget hingeauru, mille keskele sündisid, kestsid hetki ja siis kustusid kirikuõpetaja sõnad, lihtsad ja lühikesed, nagu kõik maine.
Ma mõtlesin, kas üldse ja kunas tahan endale ka sõnadesse panna seda päeva ja seda tunnet ja seda külma ja seda kadumist ja seda lõppemist ja kas üleüldse on see kõik kellelegi teisele ära räägitav sõnade ja seletusega?
Teadsin selle tunde vaid nii isikliku ja püha olevat, et tema ainus paik minu enda sees on – kellelegi kättesaamatu ja puutumatu.
Me kumbki vennaga ei teadnud, et ema lahkumisest jäävad meisse mõlemasse salamisi mõeldud sõnadest veel olulisemad märgid, et ühelegi inimesele pole antud jätta teavet ema lahkumisest märkamatuks nii lähedastele kui võõrastele.
Me kumbki ei teadnud selle külma päevani, et emast lahkunud inimene on teine, teistsugune.
Märtsikuu algul hakkas madame Brzseska meid jälle pritsima värvidega. Madame võttis ikka ja jälle uue pintsli ja üritas teha uut värvisegu, ta sättis aina ja uuesti valgust ümber ning otsis närviliselt eelmist rakurssi, mille alt ta meid maalinud oli; madame Brzseska ei teadnud, mis vahepeal juhtunud oli ning ta arvas molberti vales kohas seisvat, valguse vale nurga all langevat ja me ise mitte nii istuvat kui eelmise seansi ajal.
Madame Brzseska hüüatas lõpuks:
“Mis on juhtunud?! Te ei ole oma nägu! Teil on teised näod!”
Lume, puude ja kivide külmus olid ikka veel meie silmateradel, ja tühi saar ning tühi kodu.
Me olime teistsugused ja iialgi enam ei naasnud me oma endistesse nägudesse.
Märtsikuu lõpul joonistas madame Brzseska meist uue pildi.

Ülo Tuulik

guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised