-1.1 C
Kuressaare
Neljapäev, 2. detsember 2021

Üks viimaseid kohtumisi Aadu Hindiga

Ühel päeval helises mu telefon ja helistaja oli Aadu Hint. Kuna oli laupäev ja õdesid ei olnud tööl, palus ta mul tulla tema juurde, et halvatud külge masseeriksin. Olin nõus. Kohale jõudnud, alustasin ilma pikema jututa ta jala masseerimist.
“Oi, ärge nii tugevasti…” palus Hint. Olin asja kallale asunud liiga suure õhinaga ja nüüd tõmbusin tagasi.
“Jah, just nõnda!” ütles selle peale kirjanik.
Alles pärast masseerimist läks meil jutuajamiseks. Ta näitas laual olevale kirjutusmasinale ja ütles kurbusega hääles: “Ei, enam ei taha kirjutada, ei ühtegi romaani ega muud.”
Vaatasin talle teraselt silma ja nägin seal allaandnud inimese valu. Siis äkki ütlesin: “Tänapäeval ei taheta enam pakse raamatuid lugeda.”
“Kuidas? Kas tõesti?” muutus Hint ärevaks. Mingi kõrvallausega aga püüdsin oma väidet maandada-pehmendada ja ütlesin: “Olin hiljuti külas vanamemmel, kellel on kodus Tammsaare teosed ja teie raamatud. Nagu Tammsaaretki, loeb ta teie romaane üle…”
Pinge Hindis nagu kadus, kuid ainult hetkeks. Ta mõtiskles: “Teate, mul on ikka mured otsa ees. Kas ma olen ikka nii kirjutanud nagu elu on? Mäletan, tegite minust kunagi saare lehes kirjandusliku erikülje, mille pealkiri oli “Elu nagu ta on”. Aga kas ma olen käinud seda rada?”
Ütlesin siis talle edasi tõlgi ja kirjandusteadlase Oskar Kuninga mõtte hiljutiselt kohtumiselt viimasega.
“Kuningas peab teie romaani “Tuuline rand” I osa maailmakirjanduse vääriliseks.”
“Tõesti? Aga me oleme ju head sõbrad…”
Rääkisime pikemalt Kuninga tähelepanuväärsest osast eesti kirjanduses. Siis aga pöördus juttu jälle Hindile endale.
“Kuid mu näidendit “Ennustus” ta liiga ei kiitnud. Eks see oli lihtsalt mul üks harjumatu kõrvalepõige kirjutamistes sel ajal. Olin romaani jaoks ennast tühjaks kirjutanud ja mõtlesin taas tõsiselt dramaturgiaga tegelema hakata… ja läks nagu läks.”
Mäletan, “Ennustust” mängiti Saaremaa Rahvateatris. Publik oli tänulik, kuid nii Hint kui Kuningas, kumbki ei jäänud etendusega rahule. See oli 1969. aastal.
Hint oli järjepannu kirjutanud näidendeid sõjajärgseil aastail: “Tagaranna meeste kalakuunar” (1947), “Kuhu lähed, seltsimees direktor?” (1949).
“Ennustus” oli aga hilisem. Ja kirjanik nähtavasti ei leidnud endas sama vaimu üles, mis varasemate näidendite kirjutamisel teda õnnestas.
Kui Hindi juurest sanatooriumist lahkusin, saatis ta mind sõnadega: “Ma ei saa aru, miks “Ennustusega” alt läksin. Kas mõttejõudu jäi väheseks? Võib-olla. Ja enam ei taha ma mitte midagi kirjutada…”
Aadu Hint suri 26. oktoobril 1989. Ta on maetud Kihelkonna kalmistule.
Enda Naaber

guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised