5.2 C
Kuressaare
Pühapäev, 17. oktoober 2021

Muusika algab ja lõpeb, Juu jääb

Enim publikut meelitasid Mihkli talu õuele Simone Moreno ning Eivør Palsdottir ja pettuda neis ei tulnud. Moreno ja rootsi muusikutest koosnev Os Lourinhos haarasid publiku oma funk’i, samba, reggae ja samba-reggae rütmidega kohe kaasa ja lavalt ei lastud neid ära enne mitme lisaloo esitamist.
Pidurdamatule Simone Morenole sekundeeris hästi klahvpillimängija Anders von Hofsten, kes raskusteta aeg-ajalt solisti rolli üle võttis. Bändi kolme perkussionisti loodud tummised rütmipraed vaheldusid kergete sambasalatitega ja kõhtu ei saanud täis vaid need, kes konventsionaalset bossanoova-kontserti ootasid.
Eivøri hääl täitis julge varuga terve Mihkli talu õue ega jätnud mingit võimalust vastupanuks. Eurovisioonilikult kireva ja muusikuid täis lava hetkeks tekitatud tunne, et tegemist võiks olla tüdinud ja pealiskaudse professionaalsusega, oli õnneks petlik. George Gershwini “Summertime” ja mitu omaloomingulist pala tõestasid laulja võimekust nii interpreedi kui laulukirjutajana.
Paljajalu šamaanitrummiga tantsu löömisest enda vaikselt akustilisel kitarril saatmiseni varieerunud esitused näitasid Eivørit tema noorusele vaatamata küllalt küpse ja eneseteadliku artistina, kes erinevate muusikastiilide vahel liikudes suudab säilitada oma isikupära.
Aktiivsusega paistis festivalil silma Kristjan Randalu, kes andis kontserdi neljapäeva õhtul, esines koos Denis Paškevitši ja DJ Monstaga, osales hilisöistes jämmides ja astus üles pühapäeval Katariina kirikus. Sergio Bastos ja Raivo Tafenau ansambel esitasid heal tasemel bossanoovasid.
Kõlas ka Uno Loobi legendaarne “Kamina ees”, millele Bastos on kirjutanud portugalikeelsed sõnad. Teisel laval hoidsid meeleolu Marju Kuut ja Hannes Kalamäe plaadimasinate taga, neile rütmidele lisasid meloodiaid erinevad muusikud.
Sümpaatne publik
Villu Veskil, Juu Jääbi kunstilisel juhil, on hea meel festivali publiku üle: “Inimesed ei pea enam paljuks oma praht prügikasti visata. Midagi ei varastatud ega lõhutud ära, samuti polnud intsidente festivalilt lahkuvate purjus juhtidega.” Mõned külastajad tegid küll iroonilisi märkusi autoparklas suurema osa ööpäevast alkoholi pruukinud ja trance’i kuulanud seltskondade kohta, kuid taluõuele see müra õnneks ei kostnud.
Tehniliselt tasemel
Hea õhkkonna loomisele aitas palju kaasa suure lava jaoks loodud põhjalik visuaalne lahendus. Neli kaamerameest edastas laval toimuvat, mille režissöör lisaefektidega kolmele ekraanile toimetas. Lava tagaseinas asuval neljal teleekraanil oli näha erinevaid eelvalmistatud animatsioone, millele lisati kontsertide ajal artistide töödeldud pildid.
Samas oleks kontsertidele suurema visuaalse lisaväärtuse andnud videokunstnike tööde kasutamine sarnaselt Tiit Kikase laivi terviklikule ülesehitusele. Talu õlgkatusele projitseeritud reklaamidele lisaks võinuks rohkem näidata näiteks noorte autorite lühifilme, mis oleksid aidanud publikul kontsertide-eelset ja -vahelist aega sisustada.
Tervitatav oli helimehe initsiatiiv heliefektide kasutamisel. See toimis vihjena kasutamata võimalustele kontserdielamuse loomisel. Valguskujundus oli hea, kuid ei sobinud alati kontsertide iseloomuga – lillad-sinised neoontuled ja eredates toonides vilkuvad ekraanid sobisid hästi Simone Moreno kuumade rütmidega, kuid ei aidanud kuidagi kaasa Eivøri ballaadidesse süvenemisel.
Mis on tulevikumuusika?
Nimetus “tulevikumuusika” tuleb Villu Veski sõnul soovist publikule alati midagi uut pakkuda. Festivalil ei kohta siiski avangardistlikke või helieksperimentidega tegelevaid artiste, uus tähendab siin pigem erinevate artistide kokkutoomist, mis võimaldab koos esinemise ja jämmimise kaudu leida uusi võimalusi üksteise loomingu esitamiseks.
Nii on kohustuslike publikumagnetite kõrval igal aastal bände, mida laiem avalikkus ei tunne ja lavale seatakse koosseise, kes tavaliselt koos ei esine. Kõik see lubab lisaks oodatud elamustele ka ootamatut, mis on ühtlasi iga vähegi elujõulise festivali tunnus.
Korraldaja riskid
Järgmise aasta Juu Jääbi võimalike esinejatega läbirääkimised juba käivad, kuid nimesid nimetada on veel vara. “Festivali korraldamine Eestis on seotud mitmete riskidega – kui heade artistide otsimise tsükkel kestab üks-kaks aastat, siis kontsertide finantseerimine otsustatakse tihti vähem kui aasta enne festivali.
Nii ei saa alati kindel olla, kas täna esinema kutsutud artist aasta pärast Juu Jääbil üles astub, sest rahastamine otsustatakse võib-olla alles jaanuaris. Nii on võimalik, et ühele artistile tuleb ära öelda, teise kutsumiseks aga on juba hilja,” ütleb Villu Veski, kes on festivali eelarveauke ka omast taskust lappima pidanud. Siiski tekib aastatega rohkem korralduslikke kogemusi ja ka artistide usaldus festivali vastu kasvab.
Kuigi iga linnast väljas toimuva festivali looduslähedus ja intiimsus on pöördvõrdelises seoses lava suuruse ja publiku arvuga, õigustab Juu Jääbi formaat end igati. Suure lava ees seistes ei pruugi ümbritsevat tähele panna, kuid enne ja pärast kontserte on igaühel võimalus karjamaal ja külavaheteedel jalutada ning loodust nautida.
Muhu saar ja Mihkli talu annavad festivalile näo ning lisaks eripalgelisele programmile põhjuse sinna igal aastal tagasi minna. Jääb vaid loota, et korraldajatel jätkub ka edaspidi entusiasmi pealinna kontserdisaalidele sellist alternatiivi pakkuda.

guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised