7.8 C
Kuressaare
Pühapäev, 17. oktoober 2021

Piinlik õppetund riigikogus

On vana tõde, et inimene pole võimeline enesekontrolliks, kui puudub väliskontroll. Liiga palju kiusatusi ning salasoove on pea iga inimese salalaegastes. Pole parlamendisaadikudki mingid erandid. Hoolimata sellest, et enamik meist valdab suurepärast retoorikat ning oskab välja mõelda veenvaid selgitusi. Kahjuks näitas aga eetikakriis riigikogus, et enamik neist alibitest olid veenvad vaid rahvasaadikutele enestele ning kaugeltki mitte rahvale.
Julgen väita, et kõigis erakondades hoidis enamik riigikogulasi hinge kinni ning südamesopis soovis kõnealuse eelnõu läbiminemist. Eks ikka selleks, et 12 000 krooni puhtalt taskusse pista ehk ümbrikupalk vastu võtta. Õnneks märkas salaplaani ajakirjandus, avalikkus, õiguskantsler ning pea kõigi erakondade lihtliikmed. Mitte ainult meie erakonna, vaid ka teiste parteide liikmed püüdsid partokraatia eliiti mõistusele kutsuda.
Maililistid suisa kubisesid kainestavatest üleskutsetest. Viimasel volikogu koosolekul Tartus selgitas lugupeetud kirjamees Jaan Kaplinski, et teda häirib menetluses oleva eelnõu juures ülbe üleolek, millega riigikogus esindatud poliitjõud püüavad oma nomenklatuurile luua privileege. Privileege, mis peaksid solidaarses ühiskonnas olema laiendatud kõigile hariduses, kultuuris ja loomingusfääris töötavatele inimestele. Aga ka ettevõtjatele ja teistele tegusatele inimestele.
Esimesena toibusime mitte kahjuks meie, vaid kolleegid IRLis. Just nemad tunnistasid esimestena, et õiguskantsleril on õigus ning igasugune riigikogulase tööga seotud kulutuste ja hüvede muutmine saab toimuda vaid ühes suunas – läbipaistvuse suunas. Miks ei kuulanud meie juhid nii altpoolt kui ka fraktsiooni liikmete hulgast tulevaid hoiatavaid signaale, millistel kaalutlustel oldi valmis hääletama esialgse variandi poolt? Kas tõesti on isiklik kasu ehk 12 000 krooni maksuvabalt kätte rahvasaadiku südametunnistuse hind? Siin on tõsine mõtlemiskoht…
Loodan siiski sinisilmselt, et meis heliseb edasi erakonna looja Marju Lauristini kõne viimasel üldkogul, kus ta arutles meie peamise märksõna üle. “Solidaarsus” on hea, kuid “õiglus” on veel parem ja õigem, kõlas Marjustini suus. Õiglane ja võrdne kohtlemine ministri ning korstnapühkija, parlamendisaadiku ning õpetaja, kohtuniku ning talumehe suhtes peaks olema meie siht. Olgu see kohtleja siis maksuametnik, liiklusinspektor või ajakirjanik, pole tähtis. Õiglane ja võrdne kohtlemine peab ükskord ometi saama solidaarse ühiselu normiks! See on see, mida ootab rahvas nii maal kui linnas meilt, poliitikutelt. Ja ma ei tahaks kuidagi, et meie erakond oleks taolise mõtteviisi edasiviimisel sabassörkija rollis.

guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised