8.9 C
Kuressaare
Kolmapäev, 27. oktoober 2021

75. sünniaastapäev

2001. aastal tutvustas kirjanik oma luulekogu “Punane. Must” (2000).
Näitena tõi ta mitmeid luuletusi. Meelde on jäänud sest mõndagi, näiteks luuletus leheküljelt 133:
Jumalalt äi oska änam
mette miskid paluda
sedagid mes kääs oo täna
jube raske taluda
mind oo nii kut liida rauda
köötud kase aluga
oh soaks minna otse auda
önne koorma valuga

Bernhard rääkis: “Mitmed mu mõtted riimipanekud on sündinud impulsiivselt, olles enne tükk aega sisimas laagerdunud. Ja eks ma ole ikka üks külamees, kel omad sõuksed huumoriga laulud. Elu on olnud nii kirju, sellest ka palju mõtteid ja tundeid. Kaua aastaid otsisid nad väljapääsu. Vaadake, see luuletus “Jumalalt äi oska änam” on mul ka ikka huumorisoone seest korjatud. Ükskord Contra luges ja naeris valju häälega. Eks ma ole need kirjutanudki naerdes.”
Ja kirjanik luges oma ridu muigvel sui. Oli väga tunderikas õhtupoolik Aavikute majamuuseumis.
Lõpupunkti pani ta järgmise luuletusega:
Suve heledaid pilvesäbaraid
nagu kadunud noorust
või täiskasvanu voorust
ära sügisel lapsikult otsi.
Vihur virutab leheräbalaid
näkku terve sülemi,
madal taevas üleni
täis on tüdimust, nukrust ja saasta
nagu abielu üheksas aasta.

(“Üheksas aasta”)

guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised