11.7 C
Kuressaare
Kolmapäev, 20. oktoober 2021

Dionissi Kõrv vanaaegsest kalapüügist ja “kuntsidest”

See meri on olnud nende põld enam kui Muhu saare põllud. Merelt said mehed leiba ja vahetevahel juhtus üle jääma mõni kopik rahagi. Kalurid püüdsid kala oma saare väinadest – Suurest ja Väikesest väinast. Palju mehi on sõitnud Suuremaa kalameeste kala- või võrgulaevadel sulastena. Ma isegi olen nii mitugi head suid laevadel vintsutada olnud. Suurt kasu küll sellest ei olnud, raha tasuks sai vähe. Kui juhtus olema ka rüüpaja mees, tuli tagasi sageli kopikatagi. Nii rääkis mulle kord mu sõber, et üks muhu poiss tulnud sügisel koju, viis kopikat olnud nööriga järel. Teine, kokkuhoidlik mees, teeninud endale aga nii palju, et ehitas uue maja.
Kodu lähedal püüdvad mehed ja naised tegelesid püügiga ka vähesel arvul müügi eesmärgil, sest kust pidi saama muhulane raha. Talvised pikad õhtud valmistati ainult merepüüniseid. Seda tööd tegid naised ja ka lapsed. Mehed aga ehitasid paate uueks kevadiseks püügihooajaks. Juba varakevadel, kui alles jäätükid meres, oli nende vahel märgata ka võrgulaevu.
Keskedmaa-mehed (nagu nimetati neid, kes ei elanud mere ääres) tulid võrgulaevadele. Igal võrgulaeva omanikul oli oma maa pääl võrkaed ja lauter paadi maandumiseks. Peale selle oli mere ääres ka veel võrgumaja. Selles elasid võrgusulased ja oli ka panipaik võrkudele ja teistele püügiriistadele.
Püügi juures olid ka omad vead ja muud hädad ning nimelt – nõidus. Sageli olid nõiutud paadid, võrgud ja iga väiksemgi püügi juures vajalik ese. Vanasti kartsid inimesed koledasti nõidumist. Leidus aga ka niisuguseid mehi, kes ei uskunud nõidust. Neile valmistas teiste kartus nalja ja meelega tegid nad midagi selletaolist. Pärast oli neil jälle hea naerda teiste tembutusi.
Ka mina olin sulaseks J. talu peremehe juures. Tal oli veel teisigi. See peremees püüdis kala oma naabrimehega ühes rannas. Mõlemad nad olid eriti ebausklikud ja teine oli teisel alati midagi ära nõianud.
Ühel hommikul läksime merele võrke nõudma. Sel korral oli meil kala vähem kui harilikult. Mis muud, kui püünised on nõiatud, arvas peremees. Läksime randa ja hakkasime nõidama oma püüniseid. Võrkude nõidamiseks oli vaja võtta salaja naabriperemehe vanu riidetükke. Need pandi põlema ja siis selle suitsuga suitsutati võrke – see pidi aitama ja võrgud pidid jälle püüdma. Paadiga oli aga rohkem tegemist. Tõime õlgi ja laudu ning tegime tule keset lautrit vee peale. Seejärel lükkasid mehed paadi sellest tulest mitu korda läbi. Kõik see toiming pidi toimuma naabri eest salaja. Minu arvates võttis see tühi tembutamine rohkem aega kui see asi väärt oli.
Teinekord oli tal jälle lehm nõiatud ja jällegi oli see naabri süü. Lehm ei andnud enam piima. Nõidusest vabastamiseks tuli lehm laudast välja tuua üle äkke. Tõime äkke lehmalauda ukse ette, et siis lehm laudast välja tulles pidi sellest üle minema. Lehm tuligi, murdis aga endal jala ja peremees tappis ta ära.
Muhu valla Rässa küla Mihkli talu elaniku Dionissi (Tõnis) Kõrvi (sünd. u 1870 Raegma küla Kõrve talus) mälestused kirjutas 1951. aasta kevadel üles Muhu keskkooli 8. klassi õpilane Helmi Kõrv. Oma õpilased pani mälestusi koguma kooliõpetaja Aarne Vinkel (1918-2006), hilisem tuntud kirjandusteadlane. 1996. aastal andis ta kogutu hoiule Saaremaa Muuseumisse.

guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised