9.7 C
Kuressaare
Kolmapäev, 27. oktoober 2021

Jaanipäevast

Jaanipäev on iidne suvepüha. Jaanilaupäeval oli maal ja ka linnas veel hiljuti tavaks käia saunas ja külastada surnuaial omaste haudu. Õhtul süüdati jaanituli. Jaanilõkkeks koguti aegsasti puid ja muud põletusmaterjali. Varemalt tehti Eesti eri piirkondades tuld erineval viisil. Näiteks Lääne-Eestis ja saartel oli tavaks süüdata tuli ridva otsa pandud tõrvatünnis – “leedutuli””.
Uuem komme oli ehitada suurema jaanitule juurde ka kiik. Lõkkeplats ehiti kaskede ja laternatega. Jaanilaupäeval koju ja kiige juurde toodud kased kandsid nimetust jaanikased. Hommikuks viisid aga noormehed väljavalitu akna alla armukase. Kaseoksi raiuti toodud puude küljest kohe ka jaanisauna viha jaoks.
Ida-Eestis oli levinud tava hüpata üle tule ja Lõuna-Eestis ehitakse lehmi pärgadega. Jaanitule juures on läbi sajandite tantsitud ja lauldud, sinna kutsuti alati pillimehi või ansambleid. Lõkke juures ka tantsiti. Varasematel aegadel kuulus jaanitule juurde maadlemine, jõukatsumine, köievedu ja muud tavad, mida praegugi organiseerivad ametliku jaanitule korraldajad. Tule ääres maitsti pühadetoitu ja joodi jaaniõlut või kalja.
Laste jaoks oli see öö, mil võis olla üleval päikesetõusuni.
Jaanipäeva juurde kuulub mitmeid maagilisi ettevõtmisi. Näiteks sõnajalaõie otsimine. Sõnajalaõit tuli otsida metsast üksinda. Sõnajalg õitseb uskumuse järgi kord aastas jaaniööl ja õnnelik leidja on hoobilt rikas, valdab erilisi oskusi ja salakeeli. Varasemate romantiliste ennustustavade hulka kuulub ka üksinda salaja jaaniõite korjamine. Erinevaid õisi peab olema kokku üheksa. Korjatud kimp pannakse padja alla, öösel nähakse unes kallimat. Eestis on üsna palju inimesi, kes kinnitavad, et nad nägid oma tulevase kaasa ära just sel viisil toimides. Kuna tegemist on aasta lühima ööga, oli tavaks olla päikesetõusuni ärkvel.
Oli ka komme jaanikaste sees kukerpalli visata, et vältida seljahaigusi ja olla terve. Jaanipäeval oli ka viimast korda võimalik nõiduda naabrite piimaõnne endale ning parandada karjakasvu. Kunagistest ohverdamise tavadest on säilinud Meeksi oja kaldal asuvale Jaanikivile andide viimine. Legendi järgi olevat kivil istunud püha Jaan. Jaanikivi kohta öeldakse vanas hoiatusmuistendis, et mõisnik olevat lasknud kivi tükkideks lõhkuda ja tükid karjalauda sisse müürida. Selle järel olid alanud õnnetused, loomad surnud ja mees ise jäänud haigeks. Viimaks lasknud ta kivitükid tagasi viia. Rahvaluulearhiivis on mitmeid fotosid Jaanikivile ohverdamisest. Tegemist oli nii olulise pühaga, et anti vaba päev ka karjasele, teenijarahvale ja noortele. Toimetati üksnes hädavajalikke toiminguid, välditi karja sattumist võõra silma ette, et seda ei saaks ära nõiduda ega kahjustada. Lisaks on hakatud jaanipäeva seostama Ristija Johannesega, kelle päris surmapäevaks peetakse küll 29. augustit, aga eriliselt ja tuletegemisega tähistatakse jaanipäeva, 23. juunit. Nii ka eesti rahvaluules on temaga seotud legende, laule ja loitse, kus ta kannab nime Jaan.”

guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised